Geenius rallil

Autogeenius Korsikal: eesti rallifännidele lõppes etapp veriselt, aga edukalt

Vasakult Tarmo Tähepõld, Kristjan Adamson, Indrek Kütt ja Markko Ilves. Lippu hoiab kõrgel Mihkel Noor.

Rubriiki toetab

Ralli on nii universaalne sündmus, et publiku hulgas on nii inimesed, kes ei erista Toyotat Hyundaist kui ka need, kelle tõelisele fännile omane pühendumus lõppeb verega. Ei oskagi öelda, kummad neist ennast rohkem ohverdavad.

Suvises Eestis mõnele festivalile minekut, isegi kui muusika ei huvita, on miskipärast kergem mõista. Ilm ilus, erinevad söögid, mõnus olemine ja hea seltskond. Aga see on kuidagi vabam olemine. Tuled ja lähed, millal tahad, igal pool midagi toimub ja äkki on isegi muusika tore.

Aga ralli vaatamine? Järgnevadki inimvaatlused mägikülas, kus laupäevaseid etappe vaatasin ja finišist.

Mäenõlvale mahtusid kõik ära ja parimat vaatekohta rajale enamik isegi ei jahtinud

Kangelaspered

Seda, kuidas peredega mindi hommikul väga vara külmale mäenõlvale istuma, et näha korraks 4 tunni pärast saabuvaid autosid – tõeline kangelastegu. Lapsed, vanaemad, mehed, naised – kõik seadsid end paika sellele ühele mäeküljele, kuhu oli publik lubatud. Tulid ja istusid maha.

Ja ei teinudki suurt midagi. Lihtsalt aeti juttu ja tehti suitsu. Suitsu teha neile seal meeldis, seda tuleb tunnistada.

Kuulus prantsuse köök?

Võiks arvata, et Prantsusmaa ju – peened söögipakkujad ja kohviletid, värske croissant ja vein? Hah! Ühed kohaliku ettevõtlikumad tüübid olid grillvanni püsti löönud ja pakkusid viie euro eest seda:

Visuaal ja lihtsus kõrvale jätta, siis vorst ise oli täitsa maitsev.

Saate aru – leige sai, grillvorst vahel. Kõik! Ei mingit sümboolset salatilehte, tomativiilu või ketšupitki! Kõrvale võis osta õlut. Isegi lahustuvat kohvi mitte.

Ja nii nad seal siis istusid ja jutustasid. Ilmselt arutati läbi kogu poliitiline olukord, leiti lahendusi maailma näljahädale ja naaberküla Pierre’i vaevavatele seedehäiretele. Kiideti heaks ja pandi pahaks kohaliku linnapea kuramaaži volikogu sekretäriga ja tehti veel natuke suitsu.

Mõni härra oli ilmselt pigem igavusest kohal, kui suurest rallikirest

Soovist ilusa ilmaga koguneda ja juttu ajada, võib ju aru saada. Erinevad külapäevad ongi ju selleks loodud. Aga ühel korralikul küla grillipeol ei panda sind lintide taha seisma, ilma WC ja korraliku toitlustuseta.

Ära liikuda võid vaid turvatöötaja loal ja noh, siis pead hakkama oma kinnipargitud autoga tegelema.

See tõsine tädi oli raadioside peal, püüdsin temaga vestelda, aga keelebarjäär oli ületamatu

Asjatundlikud vanamehed

See eelnev käis siis enamiku sealse publiku kohta, aga muidugi oli ka võidusõidust huvitatud pealtvaatajaid.

Need tundis ära kas lemmikauto sümboolikaga riiete järgi või siis tehti ajalehes avaldatud võistlejate nimekirja järele ristikesi nende kohta, kes juba on mööda sõitnud.

See härra märkis kõik autod paberile, et oleks teada, kes juba on möödunud.

Või siis päriselt ka vaadati, kui mõni auto möödus (suurem osa publikust ei lasknud end sellest segada, et mingid tüübid kuskil 100 km/h tunnis nende vana kloostri kõrval kurve võtavad).

Tehti pilte ja mina, oma olematu prantsuse keele oskusega, noppisin välja  sõnu “Löb, Növill, Ožieer, vuatüür, ralliii..” ehk siis arutati ka muu, kui kohalike võimuesindajate moraalse pale üle.

Nemad ilmselt teadsid seda vorstisaia oodata

Kohal oli ka seltskond Itaalia noormehi, keda igal muul hetkel kahtlustaks poissmeeste peo pidamises, aga nemad olid ilmselt kohal ikkagi ralli pärast. Spetsiaalsed särgid seljas ja puha.

Võeti õlut, hiljem läks ka laulmiseks aga väärikaks jäädi kuni lõpuni

Juba eelmisel õhtul kahe matkaautoga kõige esimestena kohale tulnud seltskond ajas end noortele omaselt autodest välja alles keskpäeva paiku. Pagasiruumist võeti kokkupandavad lauad ja pingid ning tehti raja kõrvale orgu pidulaud.

Risotto või ralli?

Valmis keedeti suur potitäis midagi, mida võiks pidada risottoks. Välja tõsteti generaator ja hiigelkõlarid, tuues muidu vaiksesse külakesse parimat prantsuse diskomuusikat. Konsumeeriti ka õlut ja oldi üldiselt meeleolukad. Oli näha, et kohalikke julgestutöötajaid tegi see seltskond veidike murelikuks.

Kogu kihutamine toimus nende vaateväljast eemal, aga ilmselt piisas ka mootorimürinast

Omamoodi vastuoluline oli see, et kuna nende lõunasöök algas samal ajal, kui rallietapp, siis WRC autode möödumise jätsid nad küll vahele, mõni üksik ronis orust korraks välja vaatama. Ilmselt vaatasid telefonist WRC otseülekannet. Tänapäeva noored…

Ja siis muidugi Eesti fännid

Kuigi ma tundun võib olla kohati tarbetult sarkastiline selle ralli vaadeldavuse ja mõttekuse kohalt, siis täpsustan, et enamike fännide sõnul Korsika ongi kõige kehvem etapp, mida vaatama minna.

Pühapäevane viibimine finišisirgel andis kogu kogemusele aga väga tugeva tõuke positiivsuse poole.

Mäed, päike ja vahemeri, nii võib rallit vaadata küll

Esiteks oli ligipääs täiesti mõistlik, kuna toimus Calvi linna lähistel. Sinna viisid isegi tasuta bussid kesklinnast, et autokaost vähendada. Kaljunukke ja kohti, kust vaadata, jagus kõigile ja loomulikult see vaade…!

Nagu kirss tordil

Seadsin ennast siis ühel kaljul sisse ja asusin päikest võtma, sest etapi alguseni oli veel aega. Järsku kuulen kuskilt: “Kuule vaata, kas siit pääseb läbi?” Lõpuks ometi tuttav keel! Introverdile enda sees ütlesin: “Istu! Koht!” ja hõikasin teisele poole kaljut: “Siin on ruumi küll, tulge sealt poolt!”

Ja nii me seal siis Otti ootasime. Mina ja neli Eesti rallifänni, kellest üks on külastanud juba 33 WRC etappi ja Korsika oli ainuüksi selle aasta kolmas.

See oli ka ainuke riigilipp, mida ma seal finišis nägin

Ja need polnud niisama fännid, neil oli missioon! Täpsemalt oma 33. rallil oleval Kristjan Adamsonil. Oti finiši ajal peab WRC otseülekandes olema esiplaanil Eesti lipp.

Mehhikos see tal õnnestus ja tõi pärast kõvasti vihaseid karjumisi, sest lipp varjas ära sponsori logo. Seaduserikkumine see muidugi polnud, mõni turunduassistent sai ilmselt kinga, sest keegi peab ju vastutama!

Kasvõi vere hinnaga, aga lipp peab kaadrisse saama

Nüüd oli vaja asja korrata. Turvateenistusel oli sellest aktsioonist suhteliselt suva, seega ilmselt on järgmine turundusassistent tööotsingutel, küll aga mängis vastu loodus.

Nimelt on Korsika mäenõlvad tõeliselt vaenuliku okaspõõsastikuga kaetud. Pildilt on näha, mis on tagajärg, kui lühikeste pükstega missioonile minna.

Turvamees võib lubada, loodus aga kompromisse ei tee

Ma ei tahaks kõlada ülemäära paatoslikult, aga see viimane etapp seal mäenõlval pani kogu üritusele nii rasvase punkti, justkui oleks kogu see asi stsenaariumi järgi tehtud. Raskused, kerge tüdimus, lootusetus, lootus ja finaal.

Punane ring – missioon on täidetud!

Ahjaa, ka finiši ääres oli end kaljunukkidele ajanud rohkelt pere- ja seltskondi, kellest osad olid oma istumise sättinud täpselt nii mõnusalt, et ei peaks rada nägema.

Kogu see kohaliku publiku fenomen jääb veel lahendada, aga peab ootama seni, kuniks mu prantsuse keele oskus paraneb või tehnoloogia hakkab pakkuma reaalajas tõlget, et saaksin neilt endalt küsida. Prantsusmaal inglise keelega ajakirjanikutööd teha on väga, väga keeruline.

Loe ka eelmisi lugusid Autogeeniuse toimetaja kogemustest Korsika rallil:

Mis ajas inimesed mäkke elama ja kuidas seal rallit vaadata

Kui palju näeb rallikülastaja tiimide telgitaguseid?

Kuidas Autogeenius rallile läks

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.