Muuseas, 308 interjööri disainis arvestati ennekõike just 408’t, mida selleks hetkeks polnud veel olemaski. Oli vaid teada, et tulemas on robustsem, nurgelisem ja silmatorkavam keretüüp, mille interjöör peab olema vastavuses välimusega. Ja nagu pildilt näha, siis nurki ja servi on tõepoolest palju.

Tehnoloogiliselt on 408 muidugi sama, mis 308, aga kere osas on erinevusi rohkem kui lihtsalt teistsugune tagaosa. Disaineri sõnul oli väga oluline säilitada auto praktilisus ehk siis kasutatav tagaiste ka täiskasvanutele. Näitusel seda väidet testides tuleb tõdeda, et nii vist ongi. Pearuumi osas kindlasti puudust ei ole, sest see osa, kus katus lagema hakkab, on teiste sarnaste autodega viidud tahapoole. Kui juhiistme enda järgi sättisin, siis jagus ka põlveruumi.

See tagumine kaitseraud…

Samuti on erinev ka teljevahe. 308 luukpäral on see 2675 mm, universaalil 2732 mm ja 408-l 2787 mm. Ruumikusega on seotud ka küsimärke tekitav tagaosa, täpsemalt tagumine kaitseraud. Näitusel olnud autodest vaid halli puhul ei torka see silma, sinise ja valge auto küljes aga on tegemist väga jõulise detailiga.

Mattei sõnul on sellel nii praktiline kui ka visuaalne eesmärk. Kuna tagaiste oli vaja teha ruumikas, siis ei saanud järgi anda ka pagasiruumi arvelt, kuna kõigi reisijate asjad peavad ju ära mahtuma. Seega võimaldas tagumise kaitseraua sellisel moel välja toomine ruumi juurde anda.

Samuti rõhutas Mattei 408 puhul korduvalt just robustsust (muuseas, hallina meenutab see auto profiilis päris tugevalt Lamborghini Urust). Seega ütles ta, et kaitseraua eesmärk peakski ju olema kaitse. Seega on see disainitud nii, et iga kõks ei tähendaks kohe värvimist ja uut kaitserauda.

Visuaalne põhjendus vajab natuke disainimõtlemist ja võib olla suuremat kujutlusvõimet. Nimelt peaks kerest erinevat värvi lahendus lubama esile pääseda just värvitud kerejoontel ja ideaalis kaitseraud muutuma justkui “nähtamatuks” ning mitte segama. Kas nii on, võib igaüks juba ise otsustada.

Keeruline velg, mis peaaegu jäi tegemata

Üks asi, mis veel silma jäi, oli signatuurvelg ehk siis omapärase kandilise ja mittesümmetrilise disainiga. Esmapilgul võiks tänapäeva ökomaailmas arvata, et küllap asi on eriti vägevas aerodünaamikas, mis hööveldab jälle kütusekulu ja heitmeid maha.

Tegelikult ei ning tegemist puhtalt disainerite mõttelennuga, mis oleks napilt jäänud tegemata. Mattei sõnul ei olnud veel paar nädalat enne auto homologeerimisse saatmist teada, kas sellist velge on võimalik üldse toota.

Nimelt oli takistuseks ebasümmeetriliste kandiliste elementide asetamine ümmarguse vormi sisse nii, et säiliks tasakaal. Ja mitte visuaalne, vaid füüsiline. Insenerid nägid kurja vaeva, et see kõik tööle hakkaks. Mattei ütles pooleldi naljatades, et nende velgedega läks pea sama kaua kui kogu auto disainimisega, aga finišijoonel ei tahetud enam katkestada ka.

Kas linnamaasturite asemel nüüd maastursedaanid?

Mattei sõnul ei ole 408 tüüpi autod ilmselt linnamaasturite turuosa ära võtmas. Viimaseid ostetakse ikka kõrge istumisasendi ja ruumikuse tõttu. Aga 408 pakub võimalust neile, kes pooldaks natuke traditsioonilisemat sedaani või luukpära, aga lisada põhjakõrguse abil praktilisust ning muidugi eristuda ka tänavapildis.