Aga sinu enda isiklik esimene?

Esimene enda auto oli mul VAZ 2101. Minuni jõudes oli tal vaja vahetada põhi ning poolraamid ja siis oligi nagu korras. Vanal ajal oli auto ju surematu. Teda täiustati ja pärandati järeltulevatele põlvedele.

Näiteks meie pereauto, milleks oli VAZ 2103, on siiani elus! Olin siis kolme aastane kui isa selle sai ja läbi oma elu olen saanud tema arengule kaasa elada.

Naudid sa autosõitu?

Autoga sõitmine oli kunagi muidugi üle kõige. Sellest sai unistatud ööl ja päeval.

Kui aus olla, siis öösiti me ei unistanud, vaid tegime naabripoisiga oma unistusi teoks. Öösel ju isad vahel magavad ja siis on õige aeg nende autodega sõita.

Tänaseks päevaks on see ikka pigem tüütu kohustus, mida vabatahtlikult ette ei võta.

Milline on sinu enda lemmikauto?

Minu lemmikautoks on Audi 80 – haruldaselt visa hingega autotüüp, vähemalt see, mis mul oli – kannatas uskumatut hoolimatust ja teenis auga. Unistuste autot mul kahjuks ei ole, sest need minu unistustesse lihtsalt ei kuulu.

Kuidas on suhe liiklustrahvidega?

Trahve ikka aegajalt saan ja need on vähese kiirustamise eest. Aastas teevad teekaamerad mulle trahve umbes 50 euro jagu.

Mis sind Eesti liikluses rõõmustab ja mis vihastab?

Inimesed muutuvad üksteise suhtes hoolivamaks. Vaatamata eriliselt imelikult käituvate juhtide ja ka jalgsi liikujate teatud hulgale, on selge areng siiski paremuse suunas. Lollid jäävad alati rohkem silma kui kenad inimesed – seega võib vahel arvata, et asi on halb.

Kas sa isesõitvaid autosid ootad?

Eks nad juba ammu kohal ole. Nii mõndagi autot ja selle liikumist vaadates on kahtlus, et ju see auto ikka ise ilma kõrvalise sekkumiseta liigub.