Millega varem sõitnud olete?
Ma ei olegi jõudnud elus väga paljude autodega sõita, olen küll erinevaid autosid proovinud ning Mercedes-Benz on minu kolmas auto. Kui ma läksin üheksa aastat tagasi ülikooli, siis minu esimeseks autoks oli Volkswagen Golf. See oli tol hetkel juba kümme aastat vana nii, et varsti saaks selle auto 20. juubelit tähistada. Vahepeal sõitsin Volvo S60-ga, mis oli ka väga mõnus auto. Nüüd mul ongi kolmas auto.

Mälestused esimesest autost?
Volkswagen Golfiga meenub mulle see, et selle armatuuril oli kogu aeg üks tuli, mis kunagi ära ei kustunud. See oli nimelt bensiini tuli, sest tankides polnud mul kunagi piisavalt raha pillata. Ma tankisin teda alati nii, et bensutuli kustus võib-olla mõneks kilomeetriks ära.

Kui see tuli uuesti põlema läks, siis ma teadsin täpselt, et 56 kilomeetrit saab veel sõita normaalses tempos. Ma jõudsin selle auto küll välja osta, aga sealt edasi oli väga keeruline. Kuid ma pean ütlema Volkswageni auks, et ta pidas vastu nagu kulda. Arvan, et sõitsin sellega ca 100 000 kilomeetrit ja ainult nipet-näpet asju oli vaja remontida.

Ta oli hästi vastupidav, aga üsna väike ja mingit pillikola sinna sisse ei mahtunud. See oli üks põhjus, miks tuli uus auto soetada. Kui selle autoga tuli neljakesi esinema sõita, oli mul paha tunne, kui minu sõpradel oli tagaistmel väga ebamugav istuda. Minu meelest on auto ikkagi sotsiaalne aparaat, istud sinna neljakesi ja isegi viiekesi sisse ja kõigil on hea olla, keegi ei pea kuskil kükitama põlved kurgu all.

Unistuste auto?
Kui ma peaksin auto vahetama, siis ilmselt selle sama Mercedes-Benzi mudeli uuema vastu. Läbisin hiljuti marsruudi Tallinn-Hiiumaa-Võrtsjärve-Tallinn, kus tuli sõita igasugustel teedel ja igasugustes oludes ning minu arvates on selleks kõige parem ikkagi maastur. Esiteks on kõrgelt hea vaade ja teiseks on ta mõnus pehme ja mugav. Tänavaautos ma kindlasti mingit hobujõudu või kiirendust nullist sajani taga ei aja. Need asjad saan ma ringrajal või kardirajal ära maandada. Liikluses on minu jaoks tähtis turvalisus ja mugavus.

Mille eest viimati trahvi saite?
See oli kusagil pool aastat tagasi. Sõitsin öösel ühelt esinemiselt koju ja unistus kojujõudmisest ja magamisest oli juba suur ning sõitsin siis roosa-punaka tulega Tallinnas üle ristmiku. See ei jäänud ka korravalvuritel märkamata. Enne seda oli minu register puhas, kuid nüüd on märk kirjas.

Mis Eesti liikluses rõõmustab ja mis vihastab?
Mind vihastavad need inimesed, kes on täie elujõu ja tervise juures ning on kusagilt sahkerdanud endale invaliidi parkimisloa ja siis pargivad inva-kohtades. Minu meelest on see kõige ebameeldivam inimtüüp liikluses – need kes arvavad, et nende jaoks parkimise keelualad ei kehti.

Mind häirib varjamatu ülbus liikluses. Näiteks, liiga aeglased sõitjad mind absoluutselt ei häiri, igaüks läheb omas tempos. Aga, kui täielik ülbus kusagil silma jääb, siis see ajab küll närvi. Kuid liikluses läheb kõik vaikselt paremuse poole.

See liigutus, et turvavöö peale panna on elementaarne, kuid kümme aastat tagasi veel ei olnud. Eesti liiklus liigub jõudsalt euroopaliku liikluskultuuri poole. Taasiseseisvumisaega pole meil nii palju olnud, et oleksime kõik Šveitsi tasemel, kuid suund on õige.