Ajastasin lubade tegemise niimoodi, et kui tähistasin 18. sünnipäeva, siis käisin maanteeametis lubadel järgi ning sõitsin oma esimese autoga koju. Kuna ma olen kasvanud üles autokeskses perekonnas, siis on lubade tegemine olnud alati teema.

Olin väga entusiastlik. Autokooli õpingud läksid hästi ja tegin kõik esimese korraga ära. Autokooli teooriaeksami puhul pean kõige absurdsemaks neid küsimusi, mida tegelikult praktilises elus tarvis pole. Näiteks rehvi joonte paksused – mis ma selle teadmisega peale hakkan?

Olen mitmete naisterahvaste käest kuulnud, et neil mees tangib autot, kuna nad ise ei oska seda teha. Äkki võiks hoopis seda teemat autokoolis puudutada? Või, mis juhtub siis, kui diiselautosse bensiini panna?

Mulle väga meeldis libedasõidu koolitus, mis oli praktiline ning põnev. Olen aastatega mõistnud, et kiiruse ületamine ei anna oodatud tulemust. Sõidan tihti Tartu-Tallinna vahet ning mujal Eesti teedel seoses esinemistega.

Maanteel on märgata mitmeid kihutajaid, kuid üldjuhul kohtun nendega vahetult enne linna sissesõitmist Ülemiste ristmiku kandis. Ohtlikke manöövreid ei ole mõtet teha. Sellega ajad teised juhid närvi, keegi ei võida sellest midagi ning ainuke asi, mis saavutad, on liiklusohtlikud olukorrad.

Mis autodega sõitnud oled?

Ma mäletan, kui müüsime maha meie esimese pereauto Mazda 626. Iga kord, kui nägin seda linnapeal, siis lehvitasin. Minu enda esimene auto oli Volvo. Mõte oligi selles, et see oleks võimalikult turvaline ja ohutu.

Kuna mu isa tegeleb autode maaletoomise ning edasimüügiga, siis on mul olnud võimalus sõita erinevate autodega. Olen selle üle tohutult tänulik ning seetõttu on ka igal autol oma lugu. Mardikarohelisse Sharani mahub peotäis lapsepõlve väljasõite, punasesse Volkswagenisse noorusaja hullusi, vanaisa BMWsse Lõuna-Eesti vapustavalt ilusaid vaateid…

Milline on sinu unistuste auto?

Ma pooleldi teen nalja ja pooleldi olen tõsine selles osas, minu unistuste auto on Monster Truck. Selline millega sõidetakse teistest autodest üle, nagu filmides. Kui ma ei eksi, siis Haapsalus toimub suviti üritus, mille raames ka need autod välja tuuakse. Ma olen alati tahtnud sinna minna, et päriselt siis proovida, kuidas sellega on sõita ja kas ma üldse saaksingi hakkama.

Tippkiirus, millega oled sõitnud?

Ma arvan, et kuskil 200 km/h aga ikka siis kiirteedel, kus võib seda teha. Sellist nalja ei ole ma teinud, et öösel Tallinn-Tartu maanteel võtan 200 km/h sisse. Hea autoga ei ole selline kiirus midagi suurt. Käisin hiljuti Itaalias ja sõitsin seal pisikese Fiatiga. 90 km/h kiiruse juures hoidsid ikka istmest kinni, sest suurema tuulega oli tunne, et lendad põllu peale. No rääkimata Islandi tuulte käes sõitmisest kaheukselise põrnikaga.

Mis Eesti liikluses rõõmustab ja mis vihastab?

Mulle meeldib, et näiteks Tartus jõuab igale poole viie minutiga. Kui ma elasin seal, siis see oli uskumatu, et paari tunniga said vajalikud asjad tehtud ja korraga leidsid aega ka raamatu lugemiseks. Tallinnas kulub see aeg liiklemiseks. Ja kuna ma satun seoses esinemistega väga erinevatesse kodumaa nurkadesse, siis mul on võimalus nautida ilusat vaadet ja värvilisi metsasid ja põldusid.

Negatiivseks on kindlasti ebavajalikud möödasõidud, aga kus seda siis poleks! Tallinna liikluses on vahva närvilisus ja rusika näitamine. Jalakäijate puhul olen ma alati imestanud, et nad ei arvesta autojuhtidega. Näiteks talvisel perioodil teele astudes ei saa nad aru, et autojuhil on veidi pikem pidurdusteekond. Mõnikord on neil üldse kapuuts peas ja ei taheta kuidagi pilku üles tõsta.

Muidugi oleks vahva ka, kui jalakäijad peaksid punasest fooritulest rohkem kinni. Fooritule järgimist saab ka autojuhtidele laiendada. Ummikute puhul sõidetakse ristmikud pidevalt täis. Kui sa autojuhina näed, et autod ei ole üle ristmiku jõudnud siis oota järgmise fooritsüklini.

Oled sa liiklusavariisse sattunud?

Ei ole. Olen küll erinevates kohtades parkides väiksemaid kriipimisi teinud. See vist rohkem naiste teema. Veidi peale lubade saamist suutsin ennast armsalt kahe auto vahele kinni parkida. Ütleme nii, et olin päris täbaras olukorras. Ja Tartus Jaani kiriku juures suutsin peaaegu pool ust maha sõita.

Mida tahaksid Eesti liikluses näha?

Mulle meeldib India liikluskultuur. Kui sa tahad kellestki mööda saada, siis sa annad signaaliga märku. Kui on liiklusohtlik olukord või jalakäija ei märka sind, siis annad jällegi signaaliga märku. Eestlased pigem ehmatavad selle peale või siis lasevad endal närvi eriti mustaks minna.

Mis hoiab sind öiste sõitude ajal ärkvel?

Tihtipeale lõppevad esinemised hilisemal öötunnil ning tagasisõidul koju pean leidma erinevaid viise, kuidas ennast erksana hoida. Ühel hiljutisel korral oli mul Koit Toome trummar Mikk Simson reisikaaslaseks. Ta istus autosse, ütles, et ta on monoloogimees ja talle meeldib jutustada ning ta jutustaski terve tee! See hoidis mind ärkvel. Kui täiesti üksinda olen ja uni tuleb peale, siis keeran volüümi põhja ning teen akna aeg-ajalt lahti, et saada prahmakas värkset õhku näkku. Päris lahe on see, kui lähed siis hommikul autosse ning oled unustanud volüümi maha keerata – hea hommikune äratus!

Ületad sa kiirust?

Mingitel aegadel ületasin kiirust ehk veidi rohkem, aga üldiselt sõidan mõistlikkuse piires. Mingeid hulljulgeid trikke ei tee ja eesmärk on ilusti kohale jõuda. Autovoo mõttes on vahest tarvis, et veidike lisada gaasi, aga sellist mõttetut kihutamist ma ei tee.

Mille eest oled trahvi saanud?

Olen omajagu trahve saanud, aga olen kindel, et on ka neid, kes on minust rohkem saanud. Enamasti on hooletuse vead saanud karistada. Mõnikord on olnud ka tobedad juhtumid, kus ma ei ole liiklusmärki märganud. Oled parasjagu mõtetega mujal ning ei jõua märki ära tabada. Näiteks asulates on märgid, mis kehtivad teatud päevadel ning kellaaegadel. Trahvi saamine tõmbab tagasi maa peale ning see on tekitanud tunde, et ehk ei pea seda gaasi nii palju vajutama.

Trahvide osas tuleb mul meelde raadiosaade, kus räägiti, et USAs võeti ühes osariigis aastaks ära kõik kiiruspiirangud. Väidetavalt oli liiklusõnnetuste arv langenud 50% võrra. Kui piirangud pandi tagasi, siis tõusis õnnetuste arv. Ehk siis kõik sõitsid vastavalt oma võimetele.

Kas asulateedel võiks rohkemates kohtades lubada üle 50km/h sõitmist?

Minu meelest võiks, eriti kui me räägime näiteks Tallinnas olevast Pirita teest. Muud liiklejad on autoliiklusest seal piisavalt kaugel ehk seal ei tohiks midagi ohtlikku olla. Tänu sellele jääks paar ummikut ära või paraneks liiklusvool.