Sõidan Hyundai IX 35-ga ning see on säästuvariant neliveolisest autost. Ta teeb oma töö ära 70% ulatuses minu vajadustest. Ma olen täisraamiga neliveoliste masinate usku, seda kahel põhjusel: üks on see, et ma käin väga palju metsas ja maastikul ning see põhjendab nelivedu, kuid täisraami põhjendab üks väga kurb sündmus. Kümmekond aastat tagasi olin oma autoga kolm autot tagapool, kui meie teatri auto sattus avariisse ja hukkus kolleeg Dajan Ahmet. Nägin siis, mis juhtub autoga, millel pole täisraami. Andsin sündmuskohal esmaabi koos sinna samasse juhuslikult sattunud kaitseliitlastega. Nelivedu on minu jaoks primaarsus ning täisraam on turvalisus.

Millega varem sõitnud olete?

Minu esimene auto, mida ma sain kasutada, oli isa Žiguli 08. Siis sõitsin ma äiapapa Žiguli 21063-ga. Minu isiklik esimene auto, mis oli panga auto, oli Citroën Xantia. Minu täitsa oma esimene auto, mis ma välja ostsin, oli Jeep Wrangler 5,2. Siis mul oli Hyundai Terracan ja siis mul oli jälle Hyundai Terracan, kuna üks läbis avarii.

Hyundai Terracan oli kõva maastur normaalse hinnaga, kuid selliseid autosid täna enam ei tehta. Täna toodetakse SUV-sid ehk linnamaastureid, millest mina aru ei saa. Aga toredaid, kõrgeid, kandilisi autosid, millega saab sõita ka mudasse, neid ei ole normaalse hinnaga. On Land Cruiser, Mitsubishi Pajero, on GD Mercedes, aga mis hinda nad maksavad! Kuid selliseid autosid nagu oli Hyundai Terracan või Mitsubishi Patrol, selle klassi autosid enam ei toodeta. See on kurb.

Mälestused esimesest autost?

Ma mäletan oma vanemaid, kui nõukogude ajal oodati autoostu luba, mis oli püha asi. Minu isa töötas tehases Punane RET ja sai Tööpunalipu ordeni. Tehases jagati autoostu lube, aga loomulikult talle seda ei antud. Selle sai üks venelane, kes oli partei liige. Isa oli lihtsalt tubli töömees ja sai Tööpunalipu ordeni. Esimene auto, mis meie perre sattus, oli Belgiast tagasi toodud nõukogude auto. Nõukogude liidus toodeti kahte sorti autosid, ühed olid oma tarbimiseks ja teised olid ekspordi variandid. Neil olid paremad turvavööd ja kõik oli vähe paremini tuunitud. 1980ndate lõpus hakati neid autosid tagasi Eestisse tooma. Soomest toodi meeletus koguses Žigulisid Eestisse ja ma ei mäletagi täpselt kuidas, kuid minu isal õnnestus saada Belgiast Žiguli 08, mis oli kosmoseauto – oma kujult ja kõigelt muult oli see ikka välismaa auto – see oli nagu Kitt (menusarja “Knight Rider” auto – toim).

Mille eest viimati trahvi saite?

Sain viimati trahvi Kose ristil liikluskaamerast, võtsin kiiruse maha, aga ei pidurdanud ning mul oli 4 km/h üle.

Mis ajab Eesti liikluses närvi?

Mind ajavad närvi autod, millel puudub suunatuli ja eriti on see kallimate autode probleem – huvitav, kas neil suunatule kangi ei ole? Teine asi, ma hoian alati pikivahet, selleks et pidurdusteekond oleks optimaalne ja teiseks, juhul kui kõrval reast on kellelgi vaja ümber reastuda, siis ta saab vahele minna. Ja siis arvab keegi kõrval reast, et see on tema koht ning tuleb ilma suunatuld näitamata vahele. Ma ei lähe kergelt närvi, aga neil hetkil tõusevad mu juuksed püsti. Kui antakse oma kavatsusest teada ja näidatakse suunatuld, siis ma loomulikult lasen auto vahele.

Mis on meie liikluses hästi?

Eesti Politsei pikaajalise töö tulemus on ülekäigurajad, mille ees autod pidurdavad. Kui ma käisin 1990ndate alguses Soomes ja läksin ülekäiguraja äärde ning minu jaoks oli see suur üllatus kui kõik autod jäid seisma. Nõukogude liikluses pidi otsima seda hetke, millal ülekäigurajast üle joosta. Kuid täna on ülekäiguraja kultuur hakanud päris hästi toimima ja selle üle on mul hea meel.