Täpset vanusepiiri modernsele klassikule tegelikult ei seata, aga vaikimisi arvatakse, et see võib minna umbes 15 aasta pealt. Oluline on, et inimesed seda autot säilitamiseks piisavalt väärtuslikuks peavad.

Nimetan nende masinate kategooriat edaspidi noor-klassikaks, kui sobib. Sõnause huvides. Vaidleme termini üle hiljem.

Miks noor-klassik?

Miks mitte? Garaažis mutrite keeramine ja auto poleerimine ning uhkelt töö tulemuse nautimine on kasulik nii majandusele kui ka inimesele, kes sellest rõõmu saab. Hobi viljelemine on hea, sest näitab, et on tekkinud vaba aega ja raha ning ettevõtlikud inimesed tegutsevad.

Esteetika, mõttetegevus, nauding liikumisest ja uued tutvused peale selle. Fuih, võivad öelda keskkonnakaitsjad. Mõelge pisut laiemalt, ütlen mina (kah keskkonnasõber).

Laitsest Baierimaale

Plats oli suur ja autosid palju. Eksponaate oli tulnud lisaks Eestile ka Soomest, Rootsist ja Lätist. Kuna “ameeriklastel” oli oma näitus just Haapsalus toimunud ja selle päritoluriigi põhise autoklassi entusiastid on niigi tugevalt organiseerunud, siis oli neid kogunemisel vähe.

Kaugelt arvukaim esindatud mark, umbes viiendik kogu näitusest kandis ninal kolme tähte – B, M ja W, mis annab tunnistust laiast entusiastkonnast. BMW kuulub muuhulgas automarkide hulka, mis ametlikult (lisaks Porschele ja Mercedesele) oma margi nö klassiku kategooriat toetab ja tunnustab. Vabandatagu kui Euroopa tootjate hulgas veel taolisi brändilojaalsust ehitavaid autoettevõtteid on ja ma neist ei tea.

Ka “prantslastel” on kahtlemata väärikas ajalugu, aga mingil põhjusel on neid noor-klassika hulgas vähem. Edaspidi rääkigu pildivalik ja nende kohta käivad kommentaarid.

Ferrari Testarossa

Miami Vice’i ja Sonny Crockettit mäletate? Siis mäletate ka Ferrari Testarossat (1984-1991), mis oli noor-klassika näituse ilmselt pilkupüüdvaim eksponaat. 4,9 liitrit V12, 390 hobujõudu. See pööraste proportsioonidega auto kisub näo naerule mitte ainult sõitjal, vaid ka vaatajal. Elus on see muljetavaldavamgi kui pildil. Lapik nagu ratastega pannkook, aga palju ilusam.

Alfa Romeo 75 Turbo America

Alfa-Romeo 75 (1985-1992) omanik, alfista Georg Maipuu, ostis oma auto Mustamäe maja eest. Oli teine kuidagi kurvalt sinna seisma jäänud. Kojamehe vahele jäetud ostusoov realiseerus ja mitme Alfa omanik Georg jätkab oma 75 taastamist uuelaadsesse olukorda. Alfa Romeo 75 oli omaaegne katse teha BMWle konkurenti ja nii mõnegi nutika tehnilise lahenduse, tagaveo ning hea juhitavuse poolest see ka õnnestus.

Lancia by Ferrari

Numbrimärk 832 LBF tähistab 8 silindrit, 32 klappi ja tähekombinatsiooni Lancia by Ferrari. See on haruldane 2,9-liitrise V8-mootori ja esiveoga Lancia Thema 8.32 (1986-1992), mida on kokku toodetud vähem kui 4000 eksemplari. See auto on haruldasem, kui Ferrari Testarossa.

Audi by Pininfarina

Mõned allesjäänud legendaarsed kaheksakümnendate Audi Coupe B2d (1981-1991). Esindatud olid nii vabalthingavad 5-silindrilised GTd kui ka haruldased nelikveolised turbod ja UR-Quattro Lätist, lisaks veel üliharuldane Sport Quattro ja imeliselt teostatud replica, mis autonäitustel varemgi esindatud. Ilmselgelt on need autod, mille hind ajas kasvab. Sarnane kandilisus sama ajastu Itaalia autodega pole juhuslik, sest kere on disainitud Pininfarina kerestuudio poolt Itaalias.

Väärikas Mercedes

Just “väärikas” tundub olema õige omadussõna iseloomustamaks vanu suuri Mercedeseid ja neid oli sündmusel mitu. Väljavalitu on Põhja-Ameerika turule toodetud 280 S 1975. aastast. Veatu auto ja kroom-kroom-kroom.

Ford Fiesta Mk 1

See modifitseeritud taskurakett on korda tehtud kire ja hoolega. Esimese põlvkonna Ford Fiesta (1979-1983) kaalub originaalis vaid 730 kg ja oli nobe juba oma 1.1-1.6 liitriste standardmootoritega. Praegune omanik on paigaldanud aga kahe karburaatoriga vabalthingava kaheliitrise võimsusega 102 Kw. Ilmselt on see oluliselt lõbusam ja hirmutavam, kui mõni kaasaaegne kaks korda võimsam auto.

Kollane koletis ehk superkangelase Opel

Vabandust, aga see modifitseeritud Opel Manta B (1975-1988) on ekspressiivsem kui Testarossa. Ja laiemate rehvidega. Tagumiste rehvide laius on 345 mm ja see näeb lihtsalt pöörane välja. Vana vabalthingava 3-liitrise V6-mootori võimsus on 150 Kw ja see on stiilipidude vahel kulgemiseks täiesti piisav. Kui on soovi, siis saab julge inimene seda kummalist autot ka osta.

Renoveeritud Granada

Ford Granada II (1978-1985) 2.0 V6 on suurepärane näide Rakvere autorestauraatorite tööst. Pärast renoveerimist on see vana Ford arvatavasti paremas korras, kui uuena tehasest välja veeredes. Värv pole kunagi olnud nii kirgas ja detailid nii täpsed. Meistrid teavad.

Populaarsed BMWd

BMW oli selle näituse esindatuim mark. Kolmesed, viiesed, kuuesed ja seitsmesed ja nende erinevad modifikatsioonid. Oli nii originaalseid autosid kui ka modifitseerituid. Baierlane on ihaldusväärne uue ja vanana kui auto on korralik. Tehnika on tavapäraselt vastupidav ja sõit pakub rõõmu, varuosasid ja remondikohti on piisavalt.

Nostalgiahõnguline Nõukogude tehnika

BMWde järel oli enim esindatud vanaisade-vanaemade VAZid, ZAZid, GAZid ja mossed olgu siis lastelaste või krapsakate vanaemade ja vanaisade endi heades kätes. Oli nii perfektselt taastatud, originaalautosid, veidraid modifikatsioone kui ka “musta numbriga” perfektseid uunikume.

Toomase kolm autot

Toomas Henk oli kohale tulnud kolme autoga: teadaolevalt ainsa FIA homologeeringut (tüübikinnitust) omava ralli-Volga, Gaz 24ga (1967-1992) maailmas, millega saab sõita Historic rallidel ja oma teise ralliautoga, Moskvitš 408ga (1964-1976). Lisaks sellele oli Henk müümiseks kaasa võtnud Maserati 425 Biturbo (1983-86). Selle pisut nokitsemist vajava kaheksakümnendate rariteedi omanikuks saab 5000 euro eest.

Datsunit mäletate?

Nissan 280 ZX Turbo (1983) oli kindlasti näituse ilusaim jaapanlane. Ameerika turul omal ajal Datsuni nime all ilma teinud auto on ihaldusväärne klassik kogu maailmas. Vastupidava tehnikaga ilus GT.

Haruldane Volvo

Tumepunane Volvo 780 (1986-1991) kaheukseline kere on kujustatud Itaalia kerefirma Bertone poolt. Ülimugav helebeež nahksisu, vastupidav tehnika ja katuseluuk teevad sellest mõnusa kulgemisauto. Promeneeri tänavakohvikute vahel või võta ette pikemaid retki. Kindlasti ka hea igapäevaliikur.

Punane rallilegend

Lancia Delta Integrale 16v (1989) on kahtlemata autoajaloo legend. 200 hj turbomootor ja nelikvedu lennutas selle auto nullist sajani alla kuue sekundiga juba kaheksakümnendate lõpus. Toona toodeti taolise võimekusega neljaukselisi autosid väga vähe, nelikveolisi üldse mitte. Kandilise kerega klassik on ihaldusväärne ja korralike autode hinnad algavad 30 000 eurost.

Kolm rahvaautot

Volkswagen Golf MK1 (1974-1983) on legend ja GTI on legend legendi sees. See kerge esiveoline auto lõi omaette luukpärade autoklassi, mida siiamaani vahepeal Golf-klassiks nimetatakse. GTI võimaldas kiiret sõitu ka väiksema rahakotiga inimestele. Esimest Golf GTId peavad entusiastid siiani üheks parimaks selliseks Peugeot 205 GTI kõrval.

See loetelu on lihtsalt üks subjektiivne valik. Palju säravaid eksponaate jäi loetelust välja, aga see ei tähenda, et nende väärtus väiksem oleks. Tähtis on see, et uhked omanikud autodest rõõmu tunnevad ja erilisi ajaloolisi masinaid hoiavad. Midagi selles on. Järgmisel aastal jälle!