“Kohtus esitas müüja täiendavad vastuväited, rõhudes muuhulgas sellele, et tegu ei olnud tarbijale müügiga, sest müügileping sõlmiti panga kui liisinguandjaga, mitte ostjaga,” kirjeldas Hedman Partnersi vandeadvokaat Urmas Kiik edasisi arenguid.
Advokaadi sõnul ei olnud siiski tegemist asjatundliku vastuväitega, sest rahastaja ehk antud juhul liisinguandja osalemine ostu-müügi lepingus ei väära ostja-müüja vahelist suhet. Kohus leidiski, et tarbijale müük on toimunud.
Tarbijale müügi puhul kehtib üldjuhul eeldus, et kuue kuu jooksul ilmnenud puudus oli olemas juba asja üleandmisel. Seega pidi müüja suutma kohtus tõendada, et müüs korrasoleva auto ja rikke põhjustas ostja ise.
Müüja seda tõendada ei suutnud ja ostja saavutas kohtus täieliku võidu. Müüja peab tagastama ostjale müügihinna ning hüvitama kõik kulud, mida ostja kõlbmatu sõiduriistaga seoses on kandnud, sh ka kohtukulud.
Kas ka eraisikust müüja vastutab?
Tulemus oleks Urmas Kiige sõnul olnud sarnane ka olukorras, kus ostja ja müüja oleksid olnud õiguslikus mõttes võrdses seisus ehk kui mõlemad oleksid eraisikud.
“Eluliselt ei ole usutav, et müüja antud juhul tõsisest mootoririkkest mitte midagi ei teadnud ja see tekkis juhuslikult just uue omaniku poolt esimese 100 kilomeetriläbimisel. Järeldada võib seega, et müüja varjas osavalt puudust ja müüs teadlikult rikkis auto. Sellisel juhul langeb ikkagi vastutus müüjale, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtte või eraisikuga,” selgitas vandeadvokaat.
Tarkusetera oleks ülaltoodu valguses selline, et kasutatud asja müümisel tuleb ostjale anda selle kohta kogu oluline info ning puudusi varjata ei tasu. Ausalt ja läbipaistvalt tegutsedes vabaneb müüja suurima tõenäosusega ka hilisemast vastutusest. Seevastu teadaolevate vigade varjamine võib tagantjärele väga kalliks maksma minna.