Sõidujagamine on hea, lausa hädavajalik. Kogu maailma linnastunud piirkondi närib vähkkasvajana liikluse ülekoormus. Inimeste elatustase tõuseb, autotööstus toodab üha rohkem sõidukeid ja tulemusena istume me üha pikemates ummikutes.
Kallite ühistranspordiprojektide ja keerukate autonoomsete sõidukite kõrval annab esimesena kõige otsesema tulemuse see, kui mitte iga inimene ei sõidaks oma autoga, vaid me jagaksime autosid.
Ma ei hakka väitlema teemal, kas sõidujagamist esindavad ettevõtted nagu Uber ja Taxify on head või pahad, edendavad ainult oma ärihuve või ei, on ajanud asju korrektselt või ei. Fakt on, et sõiduautode jagamisest võidab iga linn ja üldjoontes võib öelda, et Eesti on oma ühistranspordiseadusega pigem eesrindlik kui tagurlik.
Aga see, kuidas sellise sõidujagamisega tekkinud kindlustuse küsimusele vastatakse, saab ainult ärritada. Loomulikult on pidevalt päevast-päeva sõitvate juhtide risk suurem, olgu see taksoplafooniga või äpiga auto. Pikk looklev jutt taksode avariistatistikast võib uinutada ainult neid, kes ei saa asjast midagi aru.
Küsimus on ju hoopis muus. Me oleme lausa seaduse tasandil ühiskondlikult kokku leppinud, et mõistlik ja aktsepteeritav on oma sõiduautot kasutada kõigile kasulikul viisil: mul on vaba õhtu nädalas või vaba päev ja ma panen oma autos äpi tööle, et teised inimesed saaks ära sõidutatud, mina saaks selle eest kompensatsiooni ja rohkem autosid poleks vaja.
Selliste sõidujagajate ühte patta panemine elukutseliste juhtidega ei tundu mingi eksitus või segadus, vaid täiesti teadlik nüke. Suureneb ju nii kindlustusandjate käive.
Nagu sellisest külma kõhuga tehtud ignorantsusest veel vähe oleks, halvustab liikluskindlustuse fondi juht kõiki sõidujagajaid öeldes, et “sõidujagajad on oma tegevust riigi, kohalike omavalitsuste, liisingfirmade ja kindlustusandjate eest varjanud”.
