Vastus tuli aga natukese aja pärast, kui Cayenne hakkas müüma suurtes kogustes ja Porsche hakkas selle uue sissetulekuga ka midagi palju toredamat tootma.

Esimene 911 GT2 RS jõudis sportauto 997-generatsiooniga, mis oli kõige kiirem ja fokusseeritud 911 omal ajal. Kaasnes ka eksklusiivne GT3 RS 4.0, mis siiani omab kasutatuna kõrgemat hinda, kui see oli uuena.

Praeguse 991 generatsiooniga naases GT2 RS ning lisati midagi vanakooli hõngulisemat 911 R’i näol. Manuaalkast, GT3 mootor, ilma liigsete spoilerite ja “vaata mind” elementideta oli 911 R puhas sõidunauding nii nagu see olema peaks.

Ei tasu unustada ka mõne aasta tagust 918 Spyder hübriidajamiga hüperautot ning kõige taskukohasemat GT-mudelit läbi ajaloo Cayman GT4.

Ka ringrajal on Porsche olnud aktiivne nagu automargi esimestel aastatel. Sadu Porsche 911 autosid kihutab üle maailma erinevates GT-klassides ning äsja sellel aastal lõppes ka nende 4 aastat kestnud Le Mans’i prototüübi, LMP1-klassi programm.

Mõne aasta pärast liitutakse ka elektrilise Vormel E’ga. Viimast näidet toon küll raske südamega, kuna elektrilised võidusõiduautod on omaette tundlik teema.

Tehniliselt sarnased, kuid sellest ei piisa

Jätame hetkeks Lamborghini Uruse välimuse kõrvale, sest see on subjektiivne – paljudele see meeldib ja tõenäoliselt sama paljudele mitte.

Olgugi, et Urus on tehniliselt väga sarnane Porsche Cayenne Turbo maasturiga, peab Lamborghini tõestama, et nad jäävad ennekõike superautode tootjaks. Lootuseks on see, et olenevalt Uruse müüginumbritest, hakkab Lamborghini arendama veel ekstreemsemaid ja pöörasemaid superautosid.

Kuigi ringradadel pole Lamborghini kunagi kõige aktiivsem autotootja olnud, alustasid nad mõned aastad tagasi kihutamist esimese tehase poolt valmistatud GT3-klassi võidusõiduautoga.

Kindlasti rõõmustaksid paljud autospordi huvilised, kui Santa’Agatast pärit automark panustaks veel enam tulevastele projektidele, mis leiaksid end ülemaailmsetes võidusõiduseeriates.

Lamborghini on viimastel kuudel sõna võtnud vabalthingavate mootorite elus hoidmise poolt ja isejuhtivate sõidukite vältimisest, sest elamus ja emotsioon on nende klientidele kõige tähtsam. Loodan, et see nii ka püsib ning Urus on lihtsalt üks kohustuslik “massidesse” müüdav Lamborghini, mis võimaldab neil elamusest ja emotsioonist pakatavaid superautosid veel ägedamaks teha.

Üks linnamaastur ei riku teisi superautosid.

Kas Lamborghini Urus siis ikkagi määrib Lamborghini nime? Nagu Cayenne ei riku kuidagi Porsche 911 GT3 sportauto mainet, ei riku Urus, Huracan Performante saavutusi ega ägedust.

Mis puudutab automargi enda imagot, siis kõik oleneb ettevõtte juhtidest ja millises suunas otsustatakse viia need autod, mis pakuvad tõelist, toorest lamborghinilikku sõiduelamust.

Olgugi, et selliste masinatega sõitmine on privileeg, mida saavad nautida vähesed, pakub see heameelt autohuvilistele olenemata jõukusest. Alati on tore, kui hoitakse elus see kõige primitiivsem sõiduelamus isegi, kui selle kõrvalt peab tootma suuri ja raskeid maastureid.