Ning oleks see lihtsalt möödasõit, kaugel sellest. Meie liikluskultuuris on pikivahe jätmine muutunud mingiks müstiliseks terminiks, mida kuskilt on kuuldud kuid tegelik mõte on jäänud ammusesse aega.

Seda ei illustreeri paremini miski muu, kui see, kui üritad maanteel sõites eesliikuva autoga normaalset vahet hoida. Kui oled mingi imeläbi selle saavutanud, võid olla üsna kindel, et selja tagant keegi kohe sinna vahele põikab. Kui julged veelkorra pikivahe suuremaks ajada, hüppab sinna vahele keegi järgmine.

Korda seda protsessi nüüd terve sõidu vältel.

Ja see ei ole haruldane nähtus. Trügimine, pidev möödakihutamine ning tihtipeale väga piiripealsed möödasõidud on nii tavaline nähtus, et sellele enam isegi ei mõelda. Lihtsalt keegi järgmine tuli.

Kui oled pidevalt möödakihutatava juhi rollis, võid end ühelt hetkelt tabada mõttelt: kui palju ta tegelikult sellega võidab? Reaalsuses, pea mitte midagi. Kui läheb õnneks ja järjekordse möödanoolimise tulemusel ei juhtu avariid, jõuab ta enne sind sihtpunkti vast mõned minutid enne. Kui fooritsüklid klapivad, võid ta veel linnas kinni püüda. Aga sina ei seadnud ennast ja teisi juhte ohtu.

Möödakihutaja. Mõtle veidi. Keegi ei pahanda, kui sa tee ääres muru niitvast traktorist või teosammul venivast raskeveokist mööda põikad, kuid kui hakkad ühtlasel piirkiirusel liikuva autokolonni vahel jänest mängima ning ühe auto vahelt järgmise vahele hüppama, siis see ei ole ajavõit. See on lihtsalt lollus.