On ju palju mugavam sõita autoga, mille tankimist ei pea veidi ette planeerima. Lihtsalt keera kuskile tanklasse, lase paak täis ja mine sõida edasi. Seesama mentaliteet ongi aga see, mis pidurdab elektriautode massidesse minekut.

Inimloomuseks on end esikohale seada. Küll keegi teine ostab selle elektriauto ja paneb revolutsiooni töösse. See keegi ei pea ju olema mina.

Las keegi teine ostab neid

See näib aga olevat kõikide mentaliteet. Need mõnedsajad elektriautode omanikud, kes Eestis on, on sellest mugavusfaktorist üle saanud, kuid teised istuvad endiselt oma bensiiniautodes ning keerutavad pöidlaid, oodates et elektriautod populaarsemaks muutuks, et need siis osta.

Kuni aga rohkemad inimesed ei saa oma ülbusest ning laiskusest üle, see revolutsioon kohale ei jõuagi. Muidugi, abi oleks riigi toest, mis toimiks katalüsaatorina ja paneks mingi boonuse abil inimesed elektriautodesse tõsisemalt mõtlema, kuid ka see üksi ei suuda probleemi lahendada.

Ainsaks viisiks, kuidas elektriautod saavad ka Eestis jõuda tasemeni, mis on näiteks Norras, on see, kui mingi kriitiline mass juhte surub alla inimloomuse ning piinab end mõned aastad tüütustega nagu laadimiskoha otsimine ning aeglaste laadijatega tegelemine.

Kui see aeg üle elatud ning taristu nõudluse tõttu järgi jõudnud, on parem kõigil.