Aga jalgratta selga mahub üldiselt ainult üksi ja just see teeb autost loobumise keeruliseks.

Näiteks: autoga jagad pereliikme või kas või tuttavaga hommikust marsruuti, aga jalgrattaga teisele täiskasvanule küüti pakkuda on pehmelt öeldes keeruline.

Teine näide: pead autoga transportima peenemat peret. Jalgratta lapsetoolid veavad üldjuhul kuni 22-kilogrammiseid tegelasi, aga pargiteelt vähegi suuremasse liiklusesse põigata on sellisega ikka ohtlik. Ja kui lapsi on mitu, ei piisa ka toolist.

Probleem: kompsud

Ühel eelmise nädala hommikul kell 6 Tallinn lennujaama poole sõites (autos!) mõtlesin, et kas ka seda vahemaad võiks sõita jalgrattaga?

Võib-olla ma isegi viitsiks varahommikul ratta selga hüpata ja teha ühe ergutava sõidu Ülemiste järve kõrvale. Võib-olla isegi leiaks lennujaamast rattaparkla, kuigi nende kodulehel pole selle kohta mingit infot.

Aga kompsud! Isegi ainult käsipagasiga reisides on normaalsel inimesel üks kohvrike.

Ja reisimine on ainult üks selline olukord.

Kastitäis Kreeka maasikaid turult. Akutrell ja tarvikute kohver, mille lubasin kolleegile laenata. Hunnik toataimi Hortesest. Mida iganes.

Auto või ratas – või hoopis auto ja ratas?

Kõik need olukorrad teevad kohe selgeks, et mõnda asja rattaga teha lihtsalt ei saa. Või kui saab, siis väga ebamugavalt.

Nii et kõige mugavam on hoopis see, kui linlase käsutuses on nii jalgratas kui ka auto. Igapäevased sõidud vihised mõnusalt ratta seljas ja kui mõnikord on vaja kast Kreeka maasikaid tuua, siis selleks paned autole hääled sisse.

Siit võib muidugi veel edasi arutleda, et kui neid autoga sõite on vaja teha ikkagi üsna harva, siis sobiks ju selleks ka mõni taksoäpp. Aga kui ikkagi vaja näiteks mitu korda nädalas pereliikmele küüti anda, siis äkki oleks mõistlikum oma auto. Tasakaalu otsimine on küllap väga individuaalne.

Kokkuvõttes: kuigi selle artikliseeria ja eksperimendi mõte oli välja pakkuda lahendusi, siis käesolevas loos neid eriti palju polegi. Head lugejad võivad kirjutada ja jagada.