Tuur oli muidugi rikutud. Küsisin pärast juhilt, et miks sa täiega kümpi panid? Vastas: no vaatasin spidomeetrit parasjagu. No ei tea… Ega ta ei saa öelda ka, et telefoni vaatas, aga seda ma kahtlustan.
Kusjuures kiirused ei olnud tookord üldse suured. Sõit läks parasjagu mäest üles, nii et mina sõitsin 25-30 km/h ja tema 50-ga. Aga ikka lõi mu rattalt õhku! See mu ka päästis. Mulle lõi kokkupõrge vindi sisse ja maandusin õnneks kraavis, aga ratas kukkus auto ette ja sellest sõitis auto lihtsalt üle.
Veel üks avariiline kokkupõrge
Teine lugu oli ka kuskil Hispaanias. Autojuht tegi lihtsalt üle kahe pideva joone ootamatu manöövri. Lendasin nagu kalts üle kapoti. Õnneks, pääsesin suht kergelt, põlv oli paistes.
Aga selliste manöövritega on Eestis ka kahtlased lood. Autojuhid ei arvesta ratturi kiirusega. Sõidavad mööda selleks, et kohe pärast möödasõitu parempööre teha. Ja mis siis autojuht teeb? Sõidab mulle järele ja vabandab. Seda on juba nii palju olnud! Mul on sellest juba nii kopp ees, et saadan need vennad pikalt! Ühel heal päeval pole enam, kelle ees vabandada, kui pauk käib. Nii et tuleb ikka väga tähelepanelik olla.
Kui Eestis maanteel sõidan, kasutan ainult autode eest hoiatavat radarit. Garmini oma, panned selle sadulaposti külge ja siis lenksu peal on väike kompuuter, mis näitab, et 7-8 sekundi pärast jõuab sinuni auto. Kui auto sõidab kiiresti, on liikuv täpp ekraanil punane, kui aeglaselt, on roheline. See annab vähemalt aimu, mis auto selja tagant tuleb. Sest, vabandust väljenduse eest, aga no rekkajuhid – need on enamasti täielikud mölakad. Tundub, et need on sama hullud, kui see bussijuht, kellest Jürgen Ligi avalikult rääkis. Ma ei saa aru, kuhu neil kiire on? Kui sõiduki juhtimine on sinu töö, siis peaks justkui kõik selge olema ja sohver peaks oma tööd nautima, mitte rooli taga närvitsema!
Garmini seade maksab päris palju, ligi 500 eurot. Efekti annab ta Eestis väikeste teede peal, sest mida väiksem tee, seda hullumeelsemad kihutajad. Suurte teede peal on ratturid niikuinii ettevaatlikud.
