Ma üritasin olla innovatiivne ja ostsin prouale ägeda fööni – võimsust mitu hobujõudu, aga puhur ise nii tilluke, et mahub kahe suurema kamalu sisse ning hindki ei hammustanud. Igasugu ioonid ja keraamika ja mis kõik pidid ka veel ses viguris olema. Kaubamärk oli … mingi Itaalia oma, ei tule enam meeldegi.
Juuksetuulutaja töötas 2–3 minutit, siis hakkas mootor krigisema. Naasin poodi, anti uus. See puhus naise ja laste soenguid paika oma 1,5 kuud. Siis hakkas mootor krigisema. Koroonaaeg, poed kinni. Andsin fööni kaupluse remondiletti, hakati viga uurima. Mõni päev hiljem saingi taas sõita linna teise otsa uue fööni järele. See lennutati sülle laoukselt.
Tahtsin paluda, et äkki pistate juhtme seina, proovime, kas ikka töötab, aga laomees kadus juba pika sammuga riiulite vahele. Jõudsin koju, tegin karbi poolenisti lahti, pistik seina ja … Krigiseb. Poe kodulehe vestlusaknasse jõudis sedapuhku juba krõbedam sõnavalang. Kuigi teispool toda akent istujaile pole mul ühtki halba sõna – mõisteti nalja ja visati seda ka ise, mis leevendas raevu tõhusalt.
