Uudis

Elmar Ots: „Noh, kui hull üks uus auto siis ikka olla saab?“ pomiseb õige eesti mees

Pilt on muidugi illustratiivne.Foto: Shutterstock

Ma üritasin olla innovatiivne ja ostsin prouale ägeda fööni – võimsust mitu hobujõudu, aga puhur ise nii tilluke, et mahub kahe suurema kamalu sisse ning hindki ei hammustanud. Igasugu ioonid ja keraamika ja mis kõik pidid ka veel ses viguris olema. Kaubamärk oli … mingi Itaalia oma, ei tule enam meeldegi.

Juuksetuulutaja töötas 2–3 minutit, siis hakkas mootor krigisema. Naasin poodi, anti uus. See puhus naise ja laste soenguid paika oma 1,5 kuud. Siis hakkas mootor krigisema. Koroonaaeg, poed kinni. Andsin fööni kaupluse remondiletti, hakati viga uuri­ma. Mõni päev hiljem saingi taas sõita linna teise otsa uue fööni järele. See lennutati sülle laoukselt.

Tahtsin paluda, et äkki pistate juhtme seina, proovime, kas ikka töötab, aga laomees kadus juba pika sammuga riiulite vahele. Jõudsin koju, tegin karbi poolenisti lahti, pistik seina ja … Krigiseb. Poe kodulehe vestlusaknasse jõudis sedapuhku juba krõbedam sõnavalang. Kuigi teispool toda akent istujaile pole mul ühtki halba sõna – mõisteti nalja ja visati seda ka ise, mis leevendas raevu tõhusalt.

Ühelt vastajalt küsisin otse, millist marki riista peaksin siis ostma. Hakkas ju tasapisi selgeks saama isegi pikajuhtmelisele minule, et Itaalia innovatsiooni peale perekonna soengute jätkusuutlikku tulevikku vist ei ehita. Poodnik loomulikult ei söandanud otsesõnu soovitada ühegi firma kaupa, aga vastus anti siiski: „Olen näinud oma abikaasat kasutamas Philipsi toodangut!“ Hahaa.

Kes see viitsib ümber harjuda…

Föönisaaga tuli jutuks ka nääluga (tavaliste inimeste keeles naisevend) kohtudes. Tema seisukoht oli lihtne ja konkreetne: „Mida sa, loll, jamad?! Mulle on juba ammu selge, et telekas peab olema Samsung ning tolmuimejad-föönid-jms Philips!“

Tal oli õigus. Teist telerit ostes (ühest jääb paratamatult väheks) sai ka veeretatud mõtet selle ja tolle margi poole, aga lõpuks võitis ikka harjumuse jõud. Ehk ühe Samsungi kõrvale tuli ka teine. Sest kes see ikka jaksab eri firmade menüüloogikaid selgeks tuupida. Boonusena selgus, et mõlemat saab juhtida sama puldiga, kui õige on taas kord kadunud mänguasjade sekka. Ehk win-win ja tühja sest mõnekümne­eurosest hinnavahest!

Täna föön (nüüd ongi meil Philips), homme teler, ülehomme auto. Jajah, olgem ausad, suurema osa inimeste autovalikki tehakse minu näälu põhimõtete järgi. (Tema jaoks on ainus auto Mazda. Miks? Ta kunagi lihtsalt sattus selle otsa, ja ilmselt igaveseks.)

Sama marki ostetakse ikka edasi

Me võime autoajakirjanikena end paigast nikastada eri markide roolitunnetuse nüansse pingeritta pannes ja klapifaaside muutenurga suurust mõõtes, aga keskmine eestlane ostab auto ikka selle järgi, mis mark tal varem oli, mille esindus on kodule kõige lähemal või mille lustikummuti menüüloogika tema ajuehitusega kõige paremini klapib.

Isegi kui ainuõige lemmikmark mõnes võrdlustestis põrub, ei vahetata usku. „Noh, kui hull üks uus auto siis ikka olla saab?“ pomiseb õige eesti mees, kergitab rebadele vajunud dressipükse ja ostab ikka sama marki edasi. Just sel põhjusel ongi tänav täis tobedaid autosid, mille roolis olijalt tahaks alatihti küsida, miks jumala pärast sa endale sellise ostsid, kui sama raha eest saaks ka etema nii mugavuse, võimsuse, välimuse, varustuse kui ka muu poolest.

Võin kihla vedada, et sellise margilojaali jalas on aastakümneid ühe ja sama firma teksaspüks ning kööginurgas ainult ja alati „see õige“ külmik. Sestap ei kujuta ma ette draama suurust, mis puhkeks tõelise fänni peas ja südames, kui tema ainuõige mark äkki müügilt kaoks. Käi edaspidi või jala!

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.