Firenze vanalinna vaiksel kõrvaltänaval sattusin kord märkama ümmargust messingist uksekellanuppu. Selles poleks olnud midagi erilist, kui kellanupu kõrval asuval messingist raamis sildil poleks seisnud kaldkirjas graveeritud nimi „Signore Ferrari-Lamborghini“.

Võib vaid ette kujutada, kuidas ümbruskonna poisikesed muudkui kõlistavad sinjoore Ferrari-Lamborghini uksekella, kuid selleks ajaks, kui Ferrari-Lamborghini toatuhvlid leiab ja jalga paneb ning jõuab trepist alla ust avama, on lastekamp ammu laiali jooksnud ja juba suurekski kasvanud. Näis, nagu oleks aeg sinjoore Ferrari-Lamborghini ukse taga seisma jäänud. Karjuv vastuolu nimemaagiaga, milles liitunud Itaalia kaks kõige kiiremat automarki.

See tuli mulle meelde seoses filmiga „Lamborghini: mees legendi taga“ (2022). Filmi on püütud raamida vastasseisuga Ferruccio Lamborghini ja Enzo Ferrari vahel. Vastasseis teatavasti töötab. Tekib juba ette dramaturgiline pinge ja lugu peaks end hakkama justkui ise jutustama.