Ajamasin

Ligi 400st autost koosnev ekspositsioon on täiesti hoomamatu ja uskumatult kihvt rännak autoajaloo esimesse poolde. Maailma esimestest autodest kuni Teise Maailmasõja järgsete sõidukiteni. Muidugi leidub ka uuema perioodi esindajaid, aga osakaal on tunduvalt väiksem.

Schlumpfide kollektsioon on kõige parem moodus näha, kuidas iseliikuvast hobuvankrist sai tänapäevane auto. Sinna hulka kuulub mitmeid väga veidraid katsetusi.

Bugatti Royale

Väga suur rõhk on Bugattil, mille puhul lisaks sõiduautodele, kuulub kollektsiooni väga palju võidusõiduautosid.

Kui arvasite, et tänapäevased luksusautod ja -maasturid on tarbetult suured, siis kas olete näinud elusuuruses Bugatti Type 41, tuntud ka kui Bugatti Royale? Auto, mis on pool meetrit pikem kui tänapäevane Rolls-Royce Phantom ja suurema osa sellest moodustab 12,7-liitrine mootor. Bugatti ehitas neid 7 tükki, 6 on alles ja 2 neist on selles kollektsioonis.

Muuseumi eksponaate üles pildistada või kirjeldada on raske. See, kuivõrd kirev ja eriline oli automaailm oma algusaastatel, nõuab väga head fantaasiat ja taustateadmisi.

Margid, mida enam ammu ei eksisteeri. Ettevõtted, mis ehitasid ainult keresid. Erimudelid ja võidusõiduautod. Kollektsioon on niivõrd kirju, et paariks tunniks suudab see haarata isegi autodest mitte niiväga huvitatud inimest. Fänn võib seal veeta aga täispika päeva ja ilmselt tuleb ajast puudugi.

Kuidas selline muuseum tekkis?

Sama huvitav kui ekspositsioon ise, on ka selle tekkelugu.

Vennad Hans ja Fritz Schlumpf olid itaalia päritolu šveitsi kodanikud. Kui nende ema leseks jäi, koliti tema endisele kodukandile lähemale ning uueks elukohaks saigi Mulhouse’i linn.

Ettevõtlikud noormehed hakkasid tegelema tekstiiliäriga, milles neile omase fanatismiga said väga edukaks. Oma esimese Bugatti, milleks oli margi edukaim võistlusauto Type 35B, ostis Fritz Schlumpf napilt enne Teist Maailmasõda.

Peale sõda nende tekstiiliäri edulugu jätkus ning Fritz hakkas osalema ka võidusõitudel, mille tekstiilitöötjate ühing tal siiski palus lõpetada, kuna tegu oli liialt ohtliku alaga.

50 Bugattit ühe aastaga

Tõeline kogumine algas 1950ndatel. Kuna autode disain hakkas radikaalselt muutuma ning inimestel tekkis võimalus uusi autosid soetada, tuli müüki palju ennesõjaaegseid autosid.

Eriline tähelepanu oli Bugattidel. Näiteks 1962. aastal ostis Fritz 50 Bugattit. Eraldi kirja ostusooviga said kõik Bugattide omanikud, kes mõnes klubis kirjas olid.

1963. aastal ostis ta 18 autot Ettore Bugatti isiklikust kollektsioonist, sealhulgas ka eelmainitud Bugatti Type 41, mille nimeks oli Coupe Napoleon.

Samal aastal soetati ka ameerika kollektsionääri John Shakespeare’ile kuuluv 30st autost koosnev kogu. 1967. aastaks oli kogus juba 105 Bugattit.

Vihased töölised panid ühe auto põlema

1964. aastal viidi sadadest autodest koosnev kogu üle ühte nendele kuuluvasse tootmishoonesse kuhu palgati ülima saladuskatte all 40 sadulseppa, puuseppa ja mehhaanikut autosid taastama.

1976. aastal, kui Euroopasse hakkas saabuma odav tekstiil Aasiast, hakkas alla käima ka Schlumpfide äri. Olukord läks raskeks ning tehaseid hakati sulgema ja töötajaid vallandama.

Mitmeid kuid palgata olnud töölised murdsid 1977. aastal tehase territooriumile ning avastasid autokollektsiooni. Üks veel taastamata Austin 7 jõuti ka põlema panna.

Rahvuslik aare

Vennad põgenesid Šveitsi ning tehased võttis üle tekstiiliühing. Et katta natukenegi saamatajäänud palku, hakati kollektsiooni kohe näitama ning kahe aasta jooksul külastas seda 800 000 inimest.

Kuna Schlumpfi äride võlad aina kasvasid ja pääsu polnud näha, hakati aina rohkem kollektsiooni poole piiluma. Vältimaks selle müümist või osadeks jaotamist kuulutati 1978. aastal see seadusega Prantsusmaa rahvuslikuks aardeks ning suleti kollektsioon mõneks ajaks avalikkusele.

Taasavati see 1982. aastal ning loodi eraldi organisatsioon kollektsiooni haldamiseks. Omanikeringi kuulusid kohalik omavalitsus ja keskvõim, samuti Pariisi autonäitus ja Prantsusmaa autoklubi.

Fanatismita läheb raskeks

Kuna kollektsioon ei olnud vendadel omandatud kuritegelikul moel ja otseselt kellegi teise arvelt, siis otsustati tunnustada selle kokkupanijaid ja kollektsiooni ametlikuks nimeks sai Schlumpf Collection.

Kuna puudus vendadele iseloomulik pühendumus ja fanatism, hakkas ekspositsioon alla käima. 1999. aastal anti kompleks hallata Culturespaces nimelisele organisatsioonile, viidi läbi suur uuenduskuur näitusesaalide osas ning püüti üldiselt ka nooremale põlvkonnale huvitavaks saada.

Kohtuasjad ja kokkulepped

1981. aastal püüdis Fritz Schlumpf kohtu kaudu saada tagasi osa kollektsioonile kulunud rahast. Ta ise suri küll 1992. aastal, aga 1999 aastal leidis Prantsuse kohus, et tema lesele tuleb maksta 40 miljonit franki, lisaks jääb lesele 62 autost koosnev “varukollektsioon”, mis oli muudest eraldatud.

Kollektsiooni, mille hulka kuulus ka 17 Bugattit, müüs lesk kahele autokogujale huvitaval tingimusel – kuni tema surmani jäävad need laohoonesse hoiule. Kokkulepe kehtis ning alles peale lese surma liikusid need edasi ostjatele. Mitmeid neist on praeguseks jõudnud  Mullin Automotive Museum kollektsiooni Californias.

Tänasel päeval on Cité de l’Automobile kollektsioonis 520 autot, millest 400 on eksponeeritud. Lisandunud on kaasaegsemaid autosid ning väiksemaid kollektsioone teistelt kogujatelt. Augustis 2018, kui mina muuseumi külastasin, oli seal avatud ka väike Porsche 70ndale juubelile pühendatud erinäitus.

Kõik teavad ja külastavad Milano ümbruse kuulsaid automuuseume – Ferrari, Alfa Romeo, Maserati ja Lamborghini. Aga nüüd võtke plaani ka Milanost kõigest nelja tunni autosõidu kaugusel asuv Mulhouse – te ei pea kahetsema.