Otsustasin hoida positiivset meelt. Mind on põgusa karjääri jooksul lennutatud Pariisi ka selleks, et vaadata ühte autot, mis on stuudiosse toodud ja millega sõita ei saa. Isegi kui autonäitus pole see, mis vanasti, peaks vaatamist ikka jätkuma. Ja kui võrdlust tahate, siis Eesti suurimast ehk Tartu Motoshow’st oli asi ikka kordades tutskem.

Hiina, väga palju Hiinat

Suures plaanis jagunes näitus kolmeks suureks teemaks: muidugi prantslased ise (Peugeot, Renault, Dacia, Alpine ja luksus-Citroen ehk DS ning siis mitmed pisitootjad), teiseks hiinlased ja kolmandaks erinevad teenusepakkujad. Sekka siis publiku rõõmuks kohale aetud Ferrari-kollektsioon ja muu kirju kraam. Aga autode mõttes oli tegemist Prantsuse-Hiina autotööstuse lõikuspeoga.

BYD, Seres, Ora, Wey – kõik olid kohal ilmselge plaaniga varem või hiljem Euroopa turule tulla. Nagu juba viimased 10-15 aastat räägitakse, aga kas nüüd on see lõpuks juhtumas? Serest saab näiteks Eestiski osta. Loomulikult ei saa läikiva näituseauto ja paberil tehniliste andmete järgi teha mingeid põhjapanevaid järeldusi, aga näiteks BYD (Build Your Dreams) autod suutsid nii seest kui väljast jätta mulje, et tooge kohale, küll me sõitma hakkame.

Suurtele Hiina tootjatele lisaks oli palju miniatuurseid linnaautosid ning väga suure mudelivalikuga oli väljas ka ülikiirelt kasvanud Vietnami tootja Vinfast. Nüüd on muidugi kõikidel nendel autotootjatel ees päris raske ülesanne Euroopa ostja ka ära veenda, et tasub osta küll ja see võtab aastaid, sest üks väga oluline faktor on hetkel teadmata – kuidas need autod töötavad ja välja näevad kolm, viis või kümme aastat hiljem.

Prantsuse paremik

Prantsuse tootjad olid muidugi näitusele sättinud oma paremiku, uudismudelid ja kontseptautod. Uue Peugeot 408 disaineriga vestlusest loe siit, aga kui kõik, mida näidati ka turule kunagi jõuaks, siis oleks liikluspilt kindlasti kenasti kirju.

Natuke kahju on, et Eestis DS-i ei müüda, sest disaini mõttes on need Citroenist väga erinevad ja, mis seal salata, palju ilusamad ja erilisemad. Kas neid keegi Eestis ka ostaks, on raske öelda, aga proovida ju võiks?

Silma jäi ka, valdavalt prantsuse taustaga väiketootjaid, kes olid vähemalt näituse jaoks valmis ehitanud väga erilisi ja kummalisi sõidukeid. Ja sugugi mitte elektrilised ja pisikesed linnaautod, vaid osadel kapoti all ka V-12.

Suure osa näitusest moodustasid erinevad laadimisteenused, autojagamise rakendused ja muu moodne, mis visuaalselt on igav, ükski otseselt meie turul hetkel ei tegutse ja seega siinkohal põhjalikumat kajastust ei vääri.

Eraldi maailmavaateline teema on, et kas suurte näituste aeg on läbi ja kellele neid ikka vaja on? Mulle. Ja loodetavasti veel tuhandetele ning seda lihtsalt põhjusel – auto on visuaalne ja füüsiline objekt. Erinevad interneti-avalikustamised, mida olid sunnitud koroonaajal kõik tegema on hale aseaine sellele, kui autot ise näed, katsuda saad ja sisse istuda.

Kuniks sajad disainerid ja insenerid veedavad aastaid, et see kindlasti-mitte-ainult-tarbeese valmis voolida, peab olema võimalus minna ja seda oma silmaga näha. Mitte ükski megatehnoloogiline veebiesitlus ei saa sellele vastu, mitte ühelgi moel.

Aga vaadake galerii läbi – tasus ju minna küll?