Henrik Roonemaa: jalgratturite politseikontroll on nõrgema kiusamine

Henrik RoonemaaFoto: Kalle Veesaar

Lugesin Facebookist, et politsei tegi jälle Telliskivis haarangut ja kontrollis, kas jalgratastel on töötavad esi- ja tagatuled, kellad ja nii edasi. Keegi noormees oli saanud noomida, sest tal oli rattaga sõites lillekimp käes (selle info tõelevastavust ei oska kinnitada).

Mind häirisid selliseid haarangud juba eelmisel suvel. Kindlasti on seaduse järgi politseil õigus seda kõike teha ja muidugi saab täie kindlusega väita et, öh-öh-höö, mul peavad autos olema tõkiskingad ja tulekustuti, miks jalgratturid kuidagi paremad on, et neil signaalkella ei pea olema. Aga ikkagi.

Esiteks ei ole just tavaline, et politsei kontrolliks massiliselt haarangute käigus ja, ma ütleks, isegi väiklaselt, tõkiskingade ja tulekustutite olemasolu autodes.

Probleem on hoopis mujal

Sest, teiseks, liikluspolitsei peaks minu arust tegelema pigem sellega, et õnnetusi ära hoida, ja tõkiskingade või tulekustuti mitteolemasolu põhjustab statistika järgi kindlasti palju, palju vähem õnnetusi kui purjus peaga kihutamine. Seega nad pigem kontrollivad joobes juhtimist ja jumala õige.

Nüüd, kolmandaks, mul ei ole statistikat, aga ekrelikult oma nii-öelda tervet talupojamõistust appi võttes — kui palju õnnetusi juhtub ratturitega seetõttu, et neil ei ole parasjagu töötavat signaalkella, ja kui palju seetõttu, et rattateid ei ole või kui on, siis neil liiklevad muuhulgas ka jalakäijad ja pargivad autod, ootamatult tekib teele auk või äärekivi, et nende märgistus ja valgustus on puudulik ja nii edasi ja nii edasi. Kuni kuulsate tomatiteni välja. Ma miskipärast arvan, et statistika on siin minuga pigem nõus.

Just seetõttu mõjuvadki politsei sellised haarangud ja just Telliskivis kui Tallinna ühes rattaliikluse oaasis kuidagi passiivagressiivsena. Jah, neil on seadusetähe järgi õigus seal seista ja küsida, et ma oma rattakella neile kõlistaks, aga ometi on sellel kõigel küljes mingi veider kottimise maik, isegi kui politseiametnikud on ise väga viisakad ja toredad.

Oleks nad siis vähemalt ise jalgrattaga

Asjale ei aita kaasa ka see, et mina pole veel näinud politseinikke selliseid operatsioone ratta seljas tegemas, pigem on nad oma suure Škoda kuhugi lähedusse parkinud ja seisavad lihtalt kõnni-ratta-kergliiklusteel ees. See kõik ei jäta neist muljet kui ratturite sõbrast, vaid kui mingist veidrast jõudemonstratsioonist.

Halloo, politsei, olla rattur Tallinnas on omamoodi kodanikujulguse akt ja teie kõnniteele pargitud Škoda on, nagu inglise keeles öeldakse, lihtsalt täiega tone-deaf.

Nii et, politsei- ja piirivalveamet või kes te sealt olete, äkki teete ühe koosoleku ja mõtlete, kuidas te saaksite õnneks järjest tugevnevat Tallinna rattaliikluse kultuuri omalt poolt mõistlikult toetada, abistada ja suunata, mitte jõupositsioonilt kottida.

Minu arust peaks rattaga liiklemine olema umbes sama lihtne nagu jala käimine. Selleks on vaja infrat ja kultuuri ning kui keegi soovib rattaohutuse edendamiseks midagi ära teha, võiks ta tegeleda just nende kahe asjaga, mitte signaalkelladega.

Ma küll loodan, et teie KPId nii totakalt sätitud ei ole, et teie praegune käitumine on ainus võimalus. See on nagu koondada orkester ehk taguda demonstratiivselt nõrgemat olukorras, kus jama on tegelikult hoopis mujal. Te ju teate, mis tunne see on.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.