Uudis

Jalgrattaga linnas turvaliselt: kellega kokku põrgata, mida kindlustada ja kuhu parkida

Jalgrattaga igapäevaselt liigeldes tuleb ekstra aega võtta, et turvalisusele mõelda. Seda on elu meenutanud meie katses, kus igapäevased autosõidud asendada jalgrattaga.

Autoroolis on turvalisusega lihtsam. Turvalisusele mõtleb riik ja autotootja, viimane tihti riikide sunnil. Keskmine auto Eestis on juba üsna turvaline, vähemalt turvavööga linnakiirusel liikudes, vähemalt rooli taga istuvale isikule.

Riik hoolitseb ka selle eest, et rahakott oleks kaitstud selle eest, et ma kellegi teise kahjusid kinni ei peaks maksma – tänu liikluskindlustusele. Ja kasko on uuemate autode puhul norm. Kokkuvõttes eriti pabistama ei pea.

Jalgratta puhul on mõned asjad jäetud inimese enda hooleks, teisi asju paljud igapäevasõitjad ei teagi.

Kindlustus: kokku põrgata tasub autoga

Kui autodel on kohustuslik liikluskindlustus, siis jalgratastel seda pole. See aga ei tähenda, et ratturit ei kaitse miski.

Kui toimub jalgratta ja auto kokkupõrge, siis vastavalt liikluskindlustuse seadusele hüvitatakse ratturile tekkinud tervisekahjustused. Seda isegi juhul, kui eksis ja õnnetuses süüdi oli rattur. Ja kui viga saab ka ratas, siis selle kahju hüvitab samuti sõidukijuhi liikluskindlustus.

Nii et musta huumoriga võib soovitada, et kui kavatsete kokku põrgata, siis liikluskindlustusega autoga, mitte näiteks seina või jalakäijaga.

Aga kui põrkad kokku mitteautoga?

Ratas on suhteliselt suurel kiirusel liikuv sõiduk, kus sõitja eriti kaitstud pole. Ja sõita võib kuitahes hoolikalt, mõnikord võib kukkuda ikka. Kogesin seda ise:

Õnneks midagi tõsist ei juhtunud, aga ka väike tasakaalu kaotus tähendab verd ja mitu nädalat paranevaid haavasid (tervitan siinkohal elektrilisel üherattalisel mööda vihisenud Glen Pilvret, keda seirama jäin).

Selle kukkumise käigus käisin kõpsti ka peaga vastu maad, mis oleks võinud olla väga tõsine. Õnneks oli kiiver.

Kiiver on rattasõidu A ja O. Ilma kiivrita ei kavatse ma rattaga sõita rohkem kui paar meetrit. Pea on lihtsalt liiga väärtuslik kehaosa, et sellega paljalt mööda betoonist linna ringi lehvitada.

Kahjuks tean ka lugusid siitsamast betoonist linnast, kus kiivrita rattur kukkus ja täpselt vastu äärekivi ja ei tõusnud enam kunagi. Mitte miski ei kaalu üles kiivrita sõitu.

Ilmselt tasub igapäevasel jalgratturil kindlustada end ka õnnetusjuhtumite vastu, mida Eestis täitsa teha saab. Ja oma elu ka.

Aga ratas? Seda saab kindlustada ka

Antud testis sõidan ringi Ampleri elektrijalgrattaga, mis maksab mitte vähe. Kuidas kalli asja turvalisust tagada?

Kohe esimesel päeval võtsin jalgrattakindlustuse. Kuigi seda pakuvad Eestis paar seltsi, võtsin maakleriks Inzmo, mis vahendab Lichtensteini kindlustusseltsi teenust. Proovisin Inzmot mugavuse pärast, sest rattakindlustuse saab teham mobiiliäpiga. Aastane koguriskikindlustus, mis kaitseb ka varguse eest, maksis 40 eurot.

Mulle tundub see mõistlik hind, mida maksaksin ka oluliselt odavama jalgratta kindlustamise eest. Muidugi tuleb ratta eest hoolt kanda, sõita hoolikalt ja mitte jätta avalikku kohta lukustamata kujul, aga ikkagi on muret vähem.

Ratas üksi linnas, kuidas lukku panna?

Kui kõik on kindlustatud ja riskid maandatud, siis kas Tallinnas tasub jätta jalgratas avalikku kohta parkima? Linnas ringi vaadates näeb igasuguse kvaliteediga trosse ja lukke, mis peaks ratast minema hiivamise eest kaitsma.

Mina usaldan terast. Juba varasemast on mul üks suhteliselt turvaline rattalukk, Kryptonite Evo 2 995. Tegu on tekstiili mässitud massiivse teraslülidega ahelaga, mis agressiivse New Yorki linnapilti mõeldud tõeliselt turvalise asjaga. Seni on see ka Tallinnas vastu pidanud, aga turvalisusega kaasneb üks väga suur miinus.

See on nii suur ja tugev, et seda on tõsiselt tüütu kaasas kanda. Võimalik on see keerata kokku ja panna kotti või raami ümber, aga on raske ja koliseb. Arvutasin välja, et lukk kaalub lausa 16% jalgratta kaalust.

Tublimad linnaratturid Tallinnas on soovitanud ka näiteks liigendnoa taolise mehhanismiga lukku, mis on kergem, aga samas turvalisem kui tross, mida on võimalik läbi lõigata.

Las keegi teine lukustab

Minu jaoks kõige positiivsem avastus on olnud aga Eesti firma Bikeep. Enne igapäevaselt rattaga liiklemist vaatasin nende rajatistest mööda. Nüüd aga sean reaalselt oma sõidud selle järgi, kus Bikeepi parklad on.

Vaja kinno minna? Vaatame, millise kino juures Bikeep on. Saame linnas kokku? OK, ma jätan ratta Viru ringi Bikeepi.

Teenus toimib parkija jaoks piisavalt lihtsalt: lähed parkla juurde, helistad parkla numbrile, avaneb teatud numbriga raam, panen ratta sinna vahele ja klõps raami kinni. Kui uuesti samal numbrile helistada, läheb raam lahti.

Minu senised kogemused Bikeepi parklatega on olnud positiivsed. Aga Tallinnas on ka teistsuguseid kogemusi:

Küsisin Bikeepilt, kes siis seal ratta eest vastutab? “Bikeep vastutab ratta kadumise eest, kui selle on põhjustanud Bikeep tehnoloogia või teenuse alt vedamine. Oleme ka korra ratta hüvitanud kui meie tehniku eksimuse tõttu hooldustööde käigus ratas avati,” ütles firma esindaja Annika Kivi. Tema sõnul pole senini Bikeepist ühtegi ratast varastatud.

Kivi ütles, et kui kogu parkla juppideks saagida, siis oleks teoreetiliselt võimalik ratas varastada ja sellisel puhul ei ole see nende tehnoloogia altvedamine, mille puhul praegu firma vastutab. Et ka selle riski eest kaitsta, peab Bikeep Eesti kindlustajatega läbirääkimisi, et kindlustada ära kõik rattad, mis parasjagu Bikeepis pargivad.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.