“Praktika on näidanud, et mootorsõidukijuhid ei hinda jalgratturitest möödasõidul ega möödumisel külgvahe ohutust sageli adekvaatselt, tekitades nii liiklusohtlikke olukordi või lausa liiklusõnnetuse. Sellest järeldub, et tänane regulatsioon, olles liialt subjektiivne ja ebaselge, ei täida oma eesmärki ega taga liikluses osalejate ohutust,” märgitakse avalduses.

Eelnevast tulenevalt soovitakse, et seadusesse listaks punkt, et jalgratturist ei ole lubatud mööda sõita ega mööduda, kui seda ei ole võimalik teha hoides minimaalselt 1,5-meetrist külgvahet. Nõue aitab vähendada riske, mis ei sõltu liiklemisel otseselt jalgratturist ja annab ühtlasi jalgratturile ruumi vältida teel erinevaid takistusi (näiteks augud ja klaasikillud).

Lisaks märgitakse, et minimaalse külgvahe reegli järgimise kontrollimine ei sea riigile ega kohalikule omavalitsusele täiendavat finantskoormat. Reegli täitmist on võimalik kontrollida näiteks valve- või tänavakaamerate või sõidukite pardakaamerate salvestistelt.

Teedele uued märgised

Lisaks 1,5-meetri möödumisnõudele soovitakse võtta kasutusele uus teemärgis, mis tähistaks mootorsõidukite ja jalgratturite ühiskasutuses olevaid teid.

Märgis teekatendil viitaks, et konkreetsel sõiduteel võib eeldada jalgratturite liikumist, sest jalgratturil ei ole oma eraldatud liikumisruumi.

“Kuigi jalgrattaga võib sõita kõigil sõiduteedel, kus see keelatud ei ole, võiks märgist kasutada mootorsõidukijuhtide tähelepanu tõstmiseks teedel, mida jalgratturid sagedamini kasutavad. Ühtlasi näitab märgis, kuidas ratturid teel paiknevad,” märgitakse pöördumises.

See info on pöördumise kohaselt vajalik kõigile liiklejatele: mootorsõidukijuhtidele, jalgratturitele ja jalakäijatele, kes märgise olemasolul teavad, milliste sõidukite ja nende paiknemisega arvestada. Märgis näitab ka jalgratturi liikumise suunda, mis on eriti vajalik olukorras, kus ühesuunalisel sõiduteel esineb kahesuunalist jalgrattaliiklust.

Ühiskasutusega sõiduraja teekattemärgise näidis:

See võib päriselt reaalsuseks saada

“Kurtsin kevadel Facebookis rattasõidu ohtlikkuse üle ja lubasin linnajuhte sadulas tööle eskortida, et nad olukorda vahetult kogeksid. Poliitikud soovitas teha midagi konkreetsemat. Seda nüüd tegimegi,” selgitas liikumise üks eestvedajaid Jaanus Janek Juss, miks teema päevakorda võeti.

“Laiem põhjus oli see, et olen nii autojuht, rattur, kui jalakäija. Rattaga sõidan ise mitusada kilomeetrit nädalas. Näen sadulas nii noorsportlasi kui lenksukorviga pereemasid. Neid ümbritsev liiklusolukord tekitab õudu. “Napikaid” tegevaid juhte (tahtlikult, mobiilinäppimisest, või lihtsalt teadmatusest) on hirmuäratavalt palju,” lisas ta.

Juss sõnas Geeniusele, et napika hetkel teel olevast august või oksast mööda põigates on surm liiga lähedal. “Liiga lihtne on saada putukaks veoki radiaatorivõrel. Inimnäolisusele püüdlevas riigis ja linnas liiklemine ei tohi olla vene rulett eludega,” märkis Juss.

Jussi sõnul tehti soovmõtlemises suurpuhastuse ja piirduti kahe ettepanekuga, mis ei nõua riigilt suuri kulutusi. “Läheb aastakümneid, enne kui Tallinnas ja teistes linnades arendatakse välja Amsterdamile sarnane ideaalne rattateede võrgustik. Senikaua jõuab palju rattureid viga saada,” märkis ta.

“Nende seas on meie lähedasi, sõpru, tuttavaid ja kolleege. Andestust, aga käte laiutamise ja “vaja on laiapõhjalist ühiskondlikku arutelu, et liikluskultuuri muuta” jutuga venitamine pole enam variant.”

“Täna Liiklusseaduses sõiduteele suunatud ratturi ohutust kaitseb autojuhi kohustus mööduda jalgrattast “turvalises kauguses”. See on hägune ja liiga subjektiivne. 1,5-meetrine miinimukaugus jalgratturist möödumisel on saanud paljude riikide seadustes rusikareegliks — sest sellel on õnnetusstatistikale otsene, mõõdetav ja elusid säästev mõju. Teine ettepanek (ühiskasutusega sõiduteede märgistus) on pehme meeldetuletus roolisviibijale,” lisas ta.

Juss lisas, et muudatus ei koorma ei riigi ega omavalitsuste eelarveid, ei võta mootorsõiduki juhtidelt midagi ära ning aitab säästa elusid.

“Seda arvestades ei näe ma ratsionaalset põhjendust pakutud seadusemuudatuste pidurdamiseks. Usun, et empaatia ja tahe on parlamendis olemas, sõltumata parteilisest kuuluvusest. Ootan huviga selleteemalist diskussiooni Riigikogus ja hoian neile pöialt,” lausus ta.