Kuigi sõidan autoga aastas neli korda rohkem kui keskmine eestlane, läbin sama aja jooksul paar tuhat kilomeetrit veel ka jalgrattaga. Ning ei, sellele vaatamata ma ei sõida kogu aeg millegagi, vaid jõuan veel ka märkimisväärse aja olla kodus ja teha kõiki neid asju, mida teisedki inimesed kodus teevad.

Jalgrattaga teen vahel sportigi, aga peamiselt igapäevaseid linnasõite alates sellest, kui 2007. aastal Tallinna kolisin. Olen lihtsalt harjunud rattaga sõitma, mitte ei tee seda sellepärast, et linnaisad on otsustanud tänavad massiliselt punaseks võõbata. Satun neile punastele rattaradadele tegelikult üsna harva, sest nood asuvad paljuski seal, kuhu mu enda liiklustaju mind ei suunaks – tundub ohtlik! Peamiselt sõidan üldse sõiduteel.

Kui mõnele tänavale rajati laiad kõnni- ja kergliiklusteed (Soo ja Telliskivi Tallinnas), sõitsin ka seal, kuid toona polnud veel elektritõukse ega jalgrattakullerite massi, kes kõnniteid praegu enda omaks peavad. Erinevalt viimati mainituist ei kasuta ma kunagi rattakella. Pole lihtsalt olnud vajadust seda tilistada kõnni- või kergliiklusteel ning mis mõtet oleks seda teha autojuhile?