Sama vähe, kui olen viimastel aastatel olnud sunnitud tegelema autode ostmise ja müümisega (olemasolevad peavad lihtsalt vastu), on mul viimasel ajal olnud muret ka sellega, et mõni laps tunneks tõsisemat huvi autode ja/või juhiloa hankimise vastu.

Kui paar aastat tagasi õnnestus naissoost esmatagajärglane (vanem tütar, toim.) mingil põlluteel poolsunniga auto rooli taha istutada, tegeles ta peamiselt kiljumisega ning hoidis kätega kinni rohkem peast kui roolirattast. Kuid umbes aasta eest hakkas tasapisi pihta jutt mopeedautost ja vastavast juhiloast. „Ohhoo!” ütlesin endamisi.

Nüüdseks ollakse selle mõtte edasiveeretamisega jõutud juba pärisauto ja sellega esialgu kaasneva piiratud juhtimisõiguseni. „Oh-oh-hoo!” hõiskab isasüda. Mind valdas sel teemal veel suurem elevus, kui selgus, et laps on automaitselt minu tugeva mõju all ehk hall keskpärasus on tallegi vastukarva. Esimesed autod, mida ta mulle tänaval näitas, selgitades, et ka tal võiks kunagi midagi sellist olla, olid Nissan Micra CC ning mahtuniversaalilikud Mitsubishi Colt CZT ja Daihatsu Materia.