Tihti päritakse, miks eelistan Tallinnast Lõuna-Eestisse käia autoga. Rong oleks ju selleks suurepärane. Põhimõtteliselt annaks korraldada küll nii, et autoga sõitmist oleks vähem, olen seda proovinud, aga pole ikka rongisõidule truuks jäänud. Aega saab rongis tõesti paremini kasutada, näiteks töötamiseks või magamiseks. Jaamgi on kodu lähedal. Mis siis ikkagi rongi juures häirib?

Olen alati olnud seda meelt, et avatud kontor on mõttega töötamise surm. Kuula kõrvaklappidest muusikat, soovitatakse seepeale tihti. Pole seni abiks olnud. Mõnda aega on okei, aga lõpuks nõuab oma osa tähelepanust ja väsitab ikka. Enamasti on eri firmadel siiski mingisugused kokkulepped, kes, kus, millal ja kui palju kontoris müra tekitada tohib, aga mul pole sest kahjuks sooja ega külma.

Rongi 1. klassi vagunis on 24 tavalisest laiemat istet ning tihti on enamik neist hõivatud. Kella 6 paiku väljuvas rongis väga lärmi polegi, sest kellelegi ei saa ju veel helistada. Ilmselt paljudel unigi poolik, sest vaikne jutusumin asendub õige pea norskamisega, kuigi iste ebamugav. Keel ripakil, suu lahti, hõbelõng suunurgast rippumas. Veidi on inimestest kahjugi, sest näiteks mulle tähendab natukegi pikem rongi­uni kanget kaela või valusat selga.