Ei, ma ei pea päntajalgade all silmas mõmmikuid, vaid kilulinnas uitavaid jalakäijaid. Jah, esimesed võivad küll teinekord ootamatult teele tuisata, aga erinevalt kahejalgsetest pole neid õpetatud enne sõidutee ületamist vasakule-paremale vaatama ning lisaks ei ürita mesikäpad ka asfalti enda omaks kuulutada, et saaks seal päikeselaigus mõnusasti ristluid soojendada.

Ei, ma räägin kaaskodanikest, kelle ringivedrutamist saadab ülbe hoolimatus, nagu kuuluks linna­ruum vaid neile. Nende eritunnuseks on kõrvaklapid, videoklipi „manustamine” käigupealt ja/või enda absoluutses õiguses veendunud pilk, mis lubab läbi silgata isegi tagurdava rataslaaduri tagant, sest kohustus pooletoobist märgata on ju teadupärast ainult masina juhil, olgugi tema väljavaade piiratud.

Nii pannakse turvalisuse tagamise kohustus sohvritele, sest erinevalt kondimootori kasutajast peavad nood võtma suurema jõu valdajana vastutuse, mis mugavusele orienteeritud ühiskonnas tähendab, et kui peksupoiss juba leitud, võivad ka kõik ülejäänud hakata talle kohe puid alla laduma. Reeglid hakkavad venima, järgnevad õnnetused ja tänu neile saavad ekstsesside tegelikud põhjustajad õigusi juurde.