“Piibe maantee laienduse puhul võime me rääkida ettevalmistamata lennuväljast. Oma mõõtmetelt – pikkuselt ja laiuselt – ning pinnakatte tugevuselt vastab ta üldiselt lennuvälja nõuetele. Mis seda maanteelõiku päris lennuväljast eristab, on eelkõige (lennu)liiklusala märgistuse, statsionaarsete maandumis-, navigatsiooni- ja sidevahendite puudumine ning see, et maanteed ei hoita puhtana lennuvälja nõuete kohaselt,” kirjutatakse aastaraamatus.

Mis on häda tavalisel lennuväljal?

Valge selgitab põhjuseid, miks on sääraseid lennuvälju üldse vaja. Ta märgib, et paikse loomu tõttu on statsionaarsed militaarlennuväljad sõja- ja kriisiolukorras kergesti haavatavad. Kuna nende asukohad on teada, siis saab vastane suhteliselt kergesti kahjustada nii lennuvälja taristut kui ka nendel paiknevaid lennuvahendeid.

Teine põhjus, miks nii piloodid kui ka lennumasinad peavad olema võimelised maanduma Piibe maantee sugustel  ettevalmistamata lennuväljadel, on see, et õhukite tehniliste rikete või tabamuste tõttu võib tekkida vajadus maandada vigastatud lennuvahend võimalikult kiiresti. Kriisi- ja sõjaolukorras esineb neid situatsioone tõenäoliselt sagedamini kui rahu ajal.

Kolmas oluline põhjus on see, et sõja- ja kriisiolukorras on otstarbekas omada sõjategevuse piirkonna lähedal improviseeritud lennuvälju, kuhu saab vajadusel eelladustatud kütust ja laskemoona. See võimaldaks õhukitel – nii lennukitel kui ka kopteritel – kiiremini ümber relvastuda ja tankida, vajadusel teha lennumasinatele lihtsamat hooldust ning ka väsinud piloodid välja vahetada puhanute vastu.

“Kus, kuna ja kui palju selliseid improviseeritud lennuvälju veel ellu äratatakse, jääb aga laiemale üldsusele varjatuks. Oma võimalike tegevuskavade varjamine on samuti osa sõjalisest ettevalmistusest,” märgitakse aastaraamatus.