Tasub teada, et iga kahjustada saanud velge polegi võimalik taastada. „Näiteks siis, kui velg on tsentrist kõver ehk kodarast paindunud, või on hoopis kandestruktuuri läbiva kahjustusega,“ räägib veljetöökoja SP Stuudio tegevjuht Mait Margus Müts. Taastamisele keskenduvad töökojad ei võta selliseid velgi sageli isegi töösse, sest nende ohutuses on võimatu veenduda.

Kuigi velgi võib taastada ka ühekaupa, lasevad inimesed Laagri Pulbervärvi veljetöökoja esindaja Rasmus Lipsoni sõnul enamasti korraga korda teha kõik neli velge, sest küllap on kentsakas vaid ühe „värske“ veljega ringi sõita.  Kogu veljeringi taastamise peale võib minna poolteist nädalat, see sõltub ka järjekorra pikkusest.  „Kui on soov veljed taastada, ei tasu sellega hiljaks jääda. Enamasti tahetakse veljed korda teha talve lõpul, vahetult enne suvehooaja algust. Siis on aga järjekorrad igal pool pikad,” nendib Lipson. 

Musternäide taastamisprotsessist algab velje põhjaliku pesuga, et kahju hindamine oleks võimalikult ülevaatlik ja selge. Sealjuures tehakse puhtaks ka velje sisekülg ning pidurikettaga kokku puutuv pind. Seejärel kontrollitakse, kui sirge velg on, vajadusel viiakse läbi sirgestamisprotsess või keevitus ning alles siis hakatakse kahjustusi likvideerima. Metallpinna taastamise käigus lõigatakse velje ääri, vajadusel ka pahteldatakse. Viimase etapina tulevad värvitööd, kus kasutatakse tehase poolt ettenähtud värvivalikut või kliendi enda soovitud tooni. Taastamine lõpeb lakkimisega.

Keevitamine ja sirgestamine

Sirgestamine tähendab velje ühetasasuse kontrollimist. Kui esineb loperdamist enam kui 0,3 mm, pressitakse velje tagumine serv mõlkide eemaldamiseks üle. Mütsi sõnul jääb korralikult sirgestatud velje kõrvalekalle alla 0,2 mm. Mõõdetakse seda rehvi ja velje kontaktpinnalt.

Vajadusel saab velgi keevitada, ent selle kohta on liikvel omajagu linnalegende. Eesti seadustele vastavalt ei tohi keevitatud veljega liikluses osaleda, ent selle kontrollimine on sisuliselt võimatu. Taastamise käigus tehtud keevitused on tavaliselt tugevad, kuid keevituse ümber olev materjal muutub sageli nõrgemaks, mistõttu on  suurem mõra tekkimise risk. „Keevitatud veljele on kõige ohtlikumad löökaugud, avariid ja suuremad takistused. Kui keevitatud veljega näiteks ringrajale kiiresti sõitma minna, ei tohiks suurt velje purunemise ohtu siiski olla,“ ütleb Müts. 

Eeltöö tähtsust alahinnata ei tasu

Nagu igasuguse värvitöö puhul on ka velgede värvimisel kõige tähtsam eeltöö. Enne värvimist tuleb veljelt vana värv abrasiivsete ainetega pritsimise teel eemaldada. Enim levinud abrasiivseks aineks on klaaskuulid, mis ei kahjusta pehmest alumiiniumisulamist velgi niivõrd tugevalt kui näiteks liiv. Värvimisel on oluline ka õige laki valik, olenevalt sellest, kas velg on lõigatud metallpinnaga või üleni värvitud, sest tavaline lakk metallpinna külge ei nakku. Vana värvi eemaldamisel on kasutusel ka happevannid.

Lipson mainib veel, et kindlasti tuleb arvesse võtta ka velgede konstruktsioonist ning koostisest tingitud eripärasid. „Mõni velg on näiteks mitmeosaline, enne tööde alustamist tuleb need lahti võtta või siis mõni osa katta selgitab ta.

Kui rääkida velgede eest hoolitsemisest, tuleb peale ettevaatliku sõidustiili kasutusele võtta ka õiged pesuvõtted. „Velgi tuleks pesta füüsilise kontaktita, rääkimata raevukast käsna või harjaga hõõrumisest,“ räägib Müts. Lisaks on veel tähtsad õiged pesuained, millega ei tohi koonerdada, aga millega ei tasu ka liialdada. Poleeritud pinna korral peaks teadma ka kasutatavate ainete toimeomadusi ja happelisuse taset.