Uudis

Uku Tampere: Milline on kõige odavam variant autoga liigelda?

Olles töötanud pressiesindajana, tean vägagi hästi, et suur osa netisirvijaid ei loegi pealkirjast kaugemale, seepärast panin sellise pealkirja, mis lugeja kohe sisemiselt kihama paneb – ODAV variant autoga liigelda. Sest odav läheb väga hästi peale. Odavad riided, odavad teenused, odavad kaubad – väga in. Tänane artikkel räägib pärast pikka heietust ka odavusest. Odavast autost!

Seda lugu lihtsalt ei saa kirja panna ilma pikema proloogita. Mõni aeg tagasi kirjutasin loo sellest, et vähe sõitvad inimesed mõtleksid kaks korda järele, enne kui omale isikliku auto ostavad. Kas isiklik auto on kõige parem variant oma liiklemist korraldada? Mõneti üllataval kombel leidus kümmekond inimest, kes mulle selle loo järel võtsid vaevaks kirjutada.

”Päris Eesti” elab kohas, kus ilma autota üldse hakkama ei saa

Kõigepealt imestan, et kes on ja miks on olemas inimene, kellel on a) aega, b) tahtmist ja c) jultumust kirjutada loo autorile sellest, kuidas loo autor saab maailma asjadest valesti aru, on loll ja siis kirsiks tordil sõimatakse loo autorit veel k**adi ära tõusnud rikkuriks, kes ei tea päris Eesti elust midagi. Sest nende kirjutajate arvates ”päris Eesti” elab kohas, kus ilma autota üldse hakkama ei saa ning põhimõtteliselt surevad kõik need ”päris eestlased” kohe ära, kui omale seda teise ringi läbi aetud autot osta ei saa. Sest temal on õigus osta endale see auto. Nagu ma oleks keelanud? See selleks.

Ma ei arva kuidagi, et minu lood on nüüd ainus õige tõde. Nagu kõik mu lood, baseerus seegi mõttetera pea kaks aastakümmet väldanud autohuvil ja sellel lihtsal asjaolul, et ma olen olnud aastaid oma sõprade autolugude juures nii nina kui kättpidi. Saan osa ja aitan lahendada nende muresid, mis on pea eranditult seotud sellega, et auto laguneb (jälle) ja tahab koguaeg remonti.

3 põhjust, miks kasutatud autos pettutakse

Sellest omakorda joonistub välja kolm ühist nimetajat: esiteks, autoga sõidetakse liiga vähe ning seetõttu jäävad kinni pidurid, surevad akud, summutid, kummidetailid, roostetab. Teiseks hooldatakse autosid üsna suvaliselt ja puudulikult ning kolmandaks, aga mis peamine, ostetakse endale vana auto, mille läbisõit on suur ja mis seetõttu oma esimese majandusliku eluea juba ära elanud on. Ostja võrdleb siin uue auto hinnaga ja nii tekib ekslik mulje, et kui uuena maksis see auto 30 000 eurot, siis nüüd on see 7000 eurone diil ikka väga äge. Küsimus on aga selles, et kas selles autos on ressurssi enam selle 7000 euro eest alles?

Selles kolmandas asjaolus ei olekski iseenesest midagi imelikku, kui autoomaniku ootused oleksid paigas. Kuid inimene on juba kord selline loom, kes tahab võimalikult vähese rahaga saada veatut ja truud sõpra igaveseks. Samas tundub autoostjale väga vana ja väga odav auto emotsionaalselt liiga suur risk ning nii ostetaksegi endale selline eesti keskmine ca 6000-10000 eurot maksev … hunnik prügi. Eranditega muidugi, mõned kasutatud autod on väga heas korras ja teenivad kaua, kuid reeglina ei ole selliste esimese eluringi läbi sõitnud autode saatus kuigi kena olnud.

Kaasaegne auto ei ole disainitud igavesti vastu pidama

Osalt on probleem selles, et auto hind kukub üsna lineaarselt, kuid auto tervis ja remondivajadus käivad siinusgraafikus – alguses kestab uus auto õige hooldamise puhul üldjuhul väga kenasti ning umbes viiendal eluaastal ja läbisõidul 150 000-200 000 km hakkab ta remonti küsima. Remondivajadus kulmineerub umbes kümnendal auto eluaastal kui läbisõitu on 250 000-300 000 km. Halvimal juhul on auto selle läbisõidu juures ainult vanarauaks sobiv, sest kaasaegsed autod ei olegi tegelikult disainitud kauem sõitma ja vastu pidama. Kapitalistliku maailmavaate tagajärg – osta aga koguaeg uus, mitte ära pea vana vöimalikult kaua. Jääkarud surevad, aga majandus öitseb, inimestel on tööd…

Foto: Pixabay.com

Aga kui autos üldiselt ongi veel vunki alles, siis hiljemalt selle läbisõidu juures tahab ta juba praktiliselt kõikide kulujuppide vahetust. Probleem, millele ma tookord tähelepanu tahtsin juhtida on see, et enamasti ostetaksegi endale just täpselt see eelnevalt kirjeldatud auto, mis senist omanikku ”pole kordagi teele jätnud” ja mis on üldiselt olnud ”väga vastupidav auto”. See on Eesti keskmine auto, mida mitte eriti üllatuslikult keskmine eestlane jaksab osta ja ostabki. Ja siis on hädas. Kõiki hädasid võimendab see, et autoga sõidetakse liiga vähe ja sõidustiil on vale – seisev auto on kõige rohkem lagunev auto.

Säästunipp! Aasta diil!

Jõudes nüüd tagasi selle juurde, millest arvuti taha istudes kirjutama hakkasin, siis mul on kõigile ”päris eestlastele” ja teistele ilmtingimata autot vajavatele vähekasutajatele hea ja kasulik nõuanne! Säästunipp! Aasta diil! Peab meeldima!

Osta endale eriti odav ja eriti vana auto ja sõida sellega ilma midagi tegemata, kuniks see auto veel elab! Praegusel hetkel leiab suurema vaevata ligi 300 automüügi kuulutust, milles müüdava auto hind jääb 300-600 euro vahemikku. Teisisõnu on see selline hind, et kaks komplekti rehve, uus aku, hooldus ja mis iganes remont maksavad juba rohkem. Ja suure osa autole kulunud rahast saab tagasi, kui sellega pärast ülevaatuse löppu metallikokkuostu kaalu peale sõidad. Muidugi rehvid ja rattad soovitan korralikud hankida, sest see ei ole koht, kus koonerdamine oleks kokkuhoid. Need saab ju alles jätta järgmist autot ootama.

Autod, mis on teiselpool majandusliku eluea piiri

Selliseid üliodavaid autosid kardetakse minu arvates üsna põhjendamatult. Vanemad autod on paljude arvates koledad ja hirmsasti kardetakse tee peale jäämist. Aga kui ta on sul sõiduriist ja mitte riistapikendus, siis pole ju välimus esmatähtis. Ning kui sa temaga väga vähe sõidad, siis on ka risk tee peale jääda üsna väike.

Valem on lihtne – tuleb leida selline eksemplar, mille ülevaatus kestab veel pikalt ning millel kohe otseselt sõitmist segavaid vigu küljes ei ole. Istmesoojendus ei tööta ja istmes on auk? So what, kui ta sõidab! Ja vali selline auto, millel ei paista olema ka muid selliseid vigu, mis kohe kohe sõidule kriipsu peale tõmbavad – näiteks libisev sidur või puterdav mootor. Täiesti eraldi boonuseks on äsja tehtud hooldus või ülevaatus, siis on teele jäämise risk veelgi väiksem.

Reegel on see, et kui auto on saanud legaalsel teel ülevaatuse ja vaadeldaval hetkel töötab kõik normaalselt, siis on üsna väike tõenäosus, et sa temaga tee peale jääd ning selle aastakese, milleks ülevaatust antakse, elab ta tavaliselt ikka üle. Uut ülevaatust ei pruugi ta enam saada, aga polegi vaja – sõidad otse metallikokkuostu tema viimase sõidu.

Asi on lihtsalt selles, et nende vanade tavaautode hinnad on kukkunud mööda lineaarset joont pea olematule tasemele, kuid reeglina on nende remondivajaduse graafiku kõver samal ajal ”madalseisus.” Miks? Sest need autod on jõudnud juba teiselepoole majandusliku eluea piiri, vist isegi korduvalt, aga keegi on selle auto teisel või kolmandal või kümnendal korral ostnud ja siis tuhandete eurode eest remontinud, sest vastasel juhul ei oleks neid enam olemas. Ja kuna nad on juba nii kaua kasutuses olnud, siis ilmselt on kõik katki minna tahtvad asjad juba mingis eluetapis katki ära läinud ja eelmiste omanike poolt jõutud välja vahetada. Kuna aga auto kasutusaktiivsus kukub seda kiiremini, mida suurem ta läbisõit on, siis on üsna tõenäoline, et ohtratest remontidest ei olegi kilomeetrite mõttes niiväga palju aega möödas.

Foto: Pixabay.com

Autod, mida pole mõtet liiga palju remontida

Kokkuvõtvalt on asi nii, et selle eriti odava vanema auto eelistamisega võetava riski hind on lihtsalt väike. Odava hinnaga ei kaota sa isegi täie hävingu korral nii palju. Ma sõitsin vahepeal isegi paar aastat selliste autodega, mille hind jäi 500 euro kanti. Ja tagasi mõeldes on need mu autokasutuse kõige õnnelikumad aastad, sest kunagi ei pea muretsema sellepärast, et mingi nõmedik kusagil parklas auto ära kriibib või uksega virutab. Ja tuju ei lähe isegi siis ära, kui mõni silmaklappidega tegelane otsasõitu harrastab. Mina oma autohaigusest tulenevalt jõudsin neid kõiki küll sadade eurode eest remontida ja hooldada, enne kui varuosadeks müüsin või metallikokkuostu saatsin, aga need remondid-hooldused ei olnud hädavajadus ning ilma nendeta olnuks liiklemise hind ainult kindlustuse ja kütuse hind. Mul on lihtsalt selline haigus, et isegi põllurallikatele ostan tutikad piduridetailid alla ja vahetan käigukasti õlid.

Need autod, mis minu käest läbi käisid, oleks sõitnud sama kaua ja sama hästi ka ilma nende kohendusteta. 500 eurose Ford Focusega sõitsin lõpuks 30 000 km ja käisin lausa Soome kiirteedel. Ja müüsin ta ”varuosadoonoriks” sama hinnaga, millega soetasin. Linnapeal näen teda siiamaani.

Peale kolmandat kuud oled juba võitja

Seega, kui tahad odavalt liigelda ja su aastane läbisõit on väike, siis leia endale ca 500 eurot maksev auto, millel on äsja tehtud ülevaatus ja hooldus, millel on piduriklotse veel natuke alles, mille sidur ei libise ja millel tuled põlevad. Sellega sõidad kuni esimese suure rikkeni või ülevaatuse lõppemiseni ja seejärel viid metalli kokkuostu. Kui auto peab vastu kolm kuud, oled juba võidus, iga edasi kestnud kuu on juba puhas kasum. Iluvigade või rooste pärast nurisemine oleks selliste autode puhul kohatu, sest kui uut autot tahad (ja kui palju sõidad), siis mine marsi autoesindusse ja osta uus.

Tõsi küll, Eesti piiridest välja sellise sõiduriistaga riskima ei maksa minna, aga ma olen üsna kindel, et see ”tavaline eestlane,” kes võttis vaevaks mulle sellest artiklist pikema kirja kirjutada, väga kaugele ei kipugi.

Vaadake ise, mis autosid on võimalik osta 300-600 euro eest. Mida rohkemat võiks üldse ühelt sõiduriistalt tahta, mille ainus eesmärk on sind odavalt sõidutada. Ebamugavalt küll, enamus neist on koledad ka ning iluvigadega, aga nad viivad sind mõni aeg kohale. Ei maksa lihtsalt oodata, et see auto ka aasta pärast veel sõidukorras on. Kui sinnani välja veab, oled säästnud mehiselt. Välja arvatud juhul, kui teda poputama ja remontima hakata.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.