Uudis

Läksin 18-aastase sõidukogemusega maanteeameti sõidueksamile. Mis saaks valesti minna?

Maanteeamet korraldas Autogeeniuse toimetajale kõigi reeglite kohase sõidueksami, mille 20-aastase kogemusega juht läbi kukkus.Foto: Hans Lõugas

Kirjutasin hiljuti kurja loo, kuidas juhilubade saamiseks tuleb läbida aegunud teooriaeksam ja sõiduõpetajate pedagoogilised oskused on ka liiga paljudel juhtudel pehmelt öeldes kesised.

Ma pean ennast loomulikult väga heaks juhiks. Kindlasti mitte võidusõitja või operatiivsõidukijuhi tasemel, aga igapäevaliikluses. Ikkagi 18 aastat aktiivset staaži. Aga kas see on piisav ka eksamil nõutava valguses?

Eksamiks ma ei valmistunud

Ainuke loogiline samm oligi enda oskused ära hinnata lasta ja minna maanteeameti sõidueksamile. Amet oli õnneks selles küsimuses väga vastutulelik ning võimaldas mulle täieliku eksamikogemuse täpselt sellisel kujul nagu kõigile teistele. Ainult sõit seekord, mitte teooria.

Ma täiesti teadlikult ei tegelenud enne eksamit õppimisega, kuna eesmärk ei olnud seda igal juhul läbida, vaid saada hinnang, kuidas igapäevaselt liiklev juht eksaminõuetele vastab.

Mängus olid au, ego ja võib-olla ka load

Ma valetaks, kui ütleks, et eksamipäeval närv sees ei olnud. Mängus ju ikkagi mu isiklik au ja ego. Ja nagu kõik, kes mu katsest teadsid, arvasid, et küllap ka pärast load ära võetakse, kui läbi kukun. See ei aidanud rahunemisele sugugi kaasa.

Eksamineerija Priit Tamra oli minu õnneks samavõrra tasakaalukas kui ka sõbralik. Konkreetsed ja selged juhised nii eksami eel kui ka ajal. Kordagi ei tekkinud tunnet, et see on üks tüütu ajakirjandusprojekt või, et mulle üritatakse kuidagi eriti keerulist eksamit teha ning muul moel orki tõmmata.

Pärast ääri-veeri uurimist kinnitas ta mulle, et mis iganes juhtub, lubasid mult ära ei võeta. Liialdamata, kohe poole julgem hakkas. Päris rumal olukord oleks hiljem koju minna ja teatada, et põneva ajakirjandusliku katse tulemusel pole meil majas enam ühtegi sõiduõigusega inimest, küll aga võib vahvasti klikke tulla.

Algus ei olnud paljulubav

Eksam algas auto välise inspekteerimisega ja tõdemusega, et aku on täiesti tühi. Kuna eksamijärjekorrad on pikad ja graafik tihe, siis võeti minu jaoks välja üks varuauto, mis oli paar kuud seisnud. Hommikul küll tunnike sõideti, aga sellest ei piisanud. Õnneks oli käivitusabi lähedal ja saime peagi alustada.

Kõigepealt sain viis minutit autoga harjuda (sel ajal oli eksam pausil) ja siis, vastavalt eksamineerija korraldustele, sukeldusin liiklusse.

Vaikuses tehtud vead

Ühtegi viga või eksimust eksami ajal välja ei toodud, mõnel puhul markeeriti üldise küsimusega koht ära, et pärast eksamit saaks öelda, mis seal viga oli. Näiteks, et “mida peab peateele lähenedes arvestama?”

Kohe esimesel ristmikul sõitsin liiga kaugele välja ja takistasin liinibussi sissepööret minu tänavasse (piinlik!), kohe esimesel ringristmikul (TTÜ raamatukogu juures) väljusin ringilt liiga hilja ja sain järjekordse mentaalse miinuse.

Liiga kiiresti, liiga laialt, liiga enesekindlalt

Kümme minutit hiljem oli üks ohutuledega auto jäänud väga ebamugavasse kohta seisma ja pidin möödapõike üle topeltpidevjoone tegema. Lubatud manööver, aga liialt rapsides sooritatud (miinus).

Ühel vaiksel kõrvaltänaval pidin pöördega tagurdamist tegema. Hiljem selgus, et olin maru laia kaare võtnud. Väike miinus.

“Mis on asulas lubatud suurim sõidukiirus?”, kõlas kõrvalistmelt. Pagan, seier oli 60 juurde jõudnud.

Kuna ma ise sel hetkel enamusi neid vigu ei teadnud, siis enesetunne oli hea. Pinges nagu vibunöör, aga samas enesekindel. Autot välja ei suretanud, kollase tulega ei sõitnud, suunda näitasin ka alati. Või nii ma vähemalt arvasin…

Saatuslik mahasõit

Laagri taga ja Pärnusse viiva maantee ringteedel ja mahasõitudel olin eriti rahulik. Hea nähtavus, hõre liiklus, selge märgistus. Ja nagu otsetõlge ühest inglisekeelsest väljendist ütleb – eeldamine on kõikide ebaõnnestumiste ema.

Ühel viaduktilt mahasõidul ma eeldasin, et minu sõidurada (või -rida?) jätkub kiirendusrajana, aga hiljem selgus, et ma oleks pidanud hoo palju rohkem maha võtma, sest tegu polnud kiirendusrajaga, vaid peateele sõitmisega (vt. skeemi ja pilti allpool). Ja olemegi jõudnud kohta, kus tuleb minu tulemus avalikustada – eksam mittesooritatud.

Saatuslikuks saanud koht. Mina tulin punase noole suunast ja eeldasin, et lähen kiirendusrajale jättes märkamata “anna teed” märgi. Ohtlik olukord, kuna Pärnu poolt tulevad sõidukid (must nool) võivad tahta pöörata viaduktile ja tulevad samale rajale.

Protestida pole midagi

Ma võin ju jaurata, et kui on tegu niivõrd ohtliku kohaga, siis võiks seda palju paremini markeerida, rohkem märke ja hoiatusi välja panna, aga fakti, et ma liiga suure hooga välja sõitsin, see ei muuda. Hiljem uuesti seda kohta läbides ning kaardilt vaadates poleks ma ise ka ennast eksamilt läbi lasknud.

Märk, mida õnnestus mitte näha.

Sel hetkel eksamit ei katkestatud, vaid sõitsin rahulikult edasi teadmisega, et ma olen põhimõtteliselt maanteede kuningas, Liivimaa parim autojuht. Parkimised perfektsed, kohaltvõtud sujuvad, pidurdasin käiguga – iga autoõpetaja unistus. Tegelikkuses aga dead man walking.

Sündroom, mis vaevab paljusid

Eksami lõppedes, kui tulemus oli välja öeldud ja mul suuremad nutud nutetud, analüüsiti mu üldist sõiduoskust. Oskus kahtlemata olemas, sõidukit käsitlesin hästi, teistega arvestada oskasin, aga kõike seda varjutas üks asi, mida me omakeskis nimetasime “kogenud juhi sündroomiks”.

Eksamineerija selgitas, et kogenud juht on ratsionaalne – võimalikult vähe liigutusi, võimalikult ruttu, võimalikult mugavalt. See tähendab, et korduvalt sattusin ma pööretel liiga palju vastassuuna vööndisse, möödumistel tegutsesin liiga rutakalt ja asi, mis mulle tuli täieliku üllatusena – ma olin mitu korda ka suunatule näitamata jätnud.

Endal oli mul tunne, et kogu eksami aja suunatule plõksumine peaaegu ei vaikinudki. Iga väiksema roolikorrigeerimise tegin ka suunatule saatel. Aga näed, aju on petlik instrument.

Valus raport

Kas kõik see mind lõpuks läbi oleks kukutanud, ei oskagi öelda. Lõppraport, mis allpool näha, on küll kangesti seda nägu, et mind oleks igal juhul oodanud korduseksam.

Kas ma olen nüüd liiklusoht ja peaksin load pooleks lõikama ja autokooli minema? Kindlasti mitte. Ma arvan jätkuvalt, et ma olen väga hea juht ja pärast seda eksamit veel parem.

See oli korralik reaalsuskontroll. Viimased kaks-kolm päeva olen oma sõidustiili jälginud ja vajadusel korrigeerinud. Eksamil peabki nõudma maksimumi, et pärisellu mindaks perfektsete sõiduvõtetega. See, et need kogemuste lisandumisel kipuvad lõdvenema, on loomulik.

Kogenud juht või liiklusoht?

Küsimus on isiklikus vastutustundes ja moraalses pales – kui lõdvaks ennast lõpuks lasta? Käsi roolil, teine telefonil, ridade (või radade?) vahel, +20 km/h lubatust üle, sõelumine ei ole enam kogenud juhi sündroom vaid konkreetne ohuallikas.

Ma ei saa anda soovitust, et minge nüüd kõik eksamile end proovile panema, sest maanteeamet ei paku sellist teenust.

Küll aga soovitan ennast lihtsalt kõrvalt jälgida ja mõelda, kas kõik, mis te liikluses teete, on korrektne, kuidas see mõjutab teisi või mitu reaalselt ohtlikku olukorda te ühel päeval tekitate. Valus aga vajalik katse.

Kõige lõpuks tahan tänada Priit Tamrat ja maanteeametit selle võimaluse eest. Oli ülimalt lõbus ja õpetlik, ning hoolimata tulemusest, positiivne kogemus.

Võtsime eksami ka filmile. Vaata videost, mis täpselt toimus.

Lõppraport

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.