Väikeses Prantsusmaa linnas nimega Le Mans toimub 24 tunni pikkune kestvussõit, mille juured ulatuvad enam kui 90 aasta tagusesse aega. Kui muidu toimub sõit traditsiooniliselt juuni keskel, siis tänavu tuli COVID-19 ja kihutamine lükkus edasi ehk siis saabuval nädalavahetusel 19.-20. septembril see toimub.
Kuigi Eesti meediast Le Mans kajastust sageli ei leia, ei tasu arvata, et tegemist on mingi pika ja igava sõiduga, mida jälgivad üksikud entusiastid. Le Mans’i linnas elab pisut üle 140 000 elaniku, võidusõidu ajal see tavaoludes mitmekordistub. Seekord mitte, sest sõit toimub ilma publikuta.
Reeglina on viimastel aastatel külastanud Le Mans de la Sarthe ringrada enam kui 250 000 pealtvaatajat. Kui lisada sinna veel meedia ja kõikide meeskondade kaardivägi alates massööridest ja kokkadest ning lõpetades sõitjate endiga, on selge, et kogu üritus on väga suure tähtsusega.
On midagi eriliselt maagilist öises ringrajas, kus kihutavad autospordi tipptehnika ja -sõitjad maksimumkiirusel. Kuigi vapustavat atmosfääri, mida kogeb kohapeal, on pea võimatu edasi anda, saab isegi kodus, soojal suveõhtul sõitu telekast vaadates väikese tunde kätte.
Telekast jälgimine on vägagi lihtne Eurosport kanali kaudu. Terve sõit mõne reklaamipausiga ning kolmapäeval ja neljapäeval toimuvad harjutus- ja kvalifikatsioonisõidud on otseülekandes. Alternatiivina saab kasutada ka Eurosport Player või 24H Le Mans nimeliste rakenduste tasulisi voogedastusi nutiseadmes või arvutis.
Neli võidusõitu ühes
Tõsiasi on aga see, et Le Mans’i jälgimine ja sellest täielikult arusaamine vajab keskmisest rohkem tähelepanu.
Le Mans’i sõit on omanäoline juba raja poolest. 13,6 kilomeetri pikkune ringrada on selgelt pikem, kui tavalisemad F1 või MotoGP ringid. Tähelepanuväärne on ka fakt, et enamus kasutatavatest teedest on avalikud teed, mis on muul ajal igapäevaselt liiklejate poolt hõivatud.
Peamiseks keerukuseks Le Mans’i jälgimisel on aga see, et tegelikult toimub selles ühes sõidus võiduajamine nelja erineva sõidukiklassi vahel. Muidugi on üldpoodium, kuhu astuvad üles esimesed kolm lõpetajat, olenemata klassist. Kuid samuti on igale klassile ka eraldi auhinnatseremoonia.
Sellest tulenevalt peab silma peal hoidma üldistel liidritel, kui ka iga klassi enda kiirematel autodel. Igas autos on kordamööda kolm sõitjat ja maksimaalselt võib üks sõitja olla roolis järjest neli “vahetust” või stinti, mis kestab ühe paagitäie kihutamist ümber ringraja või umbes 45-50min.
Viimaste aastate jooksul on võitja auto läbinud 24 tunni jooksul keskmiselt natuke üle 5 100 km. Selline distants on umbes 80% tänavusest tervest vormel-1 hooajast.
