Auto oli sedavõrd hea, et juba esimesel võidusõidul Leningradis Nevski ringrajal püstitas Ants Seiler absoluutse kiirema ringi läbimise rekordi.

Omades tehnikumiharidust, konstrueeris ta parendatud konstruktsiooniga võidusõiduautod Estonia-2 ja Estonia-3, milledega mindi juba N. Liidu meistrivõistlustele. Viimase masina konstruktsioon oli niivõrd hea, et seda telliti ALMAVÜ poolt Tallinna Autoremonditehaselt 36 autot.

Algatas vormelite seeriaviisilise tootmise

Sellest tellimusest sai alguse üle 1330 võidusõiduauto tootmine tehases. Võidsõiduautode seeriaviisilise toodangu juurutamise eest autasustati Ants Seilerit NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse Suure hõbemedaliga.

Ants Seiler ei loobunud võidusõidust, võisteldes Estonia-2 vormelil, võitis ta 1959. aastal Kalevi I Suursõidu ja 1960 Kalevi II Suursõidu. 1961 aastal N. Liidu tšempioni tiitli ja tema rinda hakkas ehtima NSVL meistersportlase märk.

Ants Seileri loomingulise mõtte tulemusena ja koostöös teiste konstruktoritega valmisid järgnevatel aastatel erinevate konstruktsioonidega võidusõiduautod: Estonia-4, Estonia-5, Estonia-8, Estonia-9, Estonia-10, Estonia 12, Estonia-13 ja Estonia-14, milledel Eesti sportlased võitsid arvukalt auhindu ja medaleid.

Hukkus Riias võisteldes

Samaaegselt võidusõiduautode valmistamisega võistles Ants Seiler mitmetel autovõidusõitudel, saades auhinnalisi kohti. 1965. aastal võitis ta Estonia-9 autol N. Liidu mitmeetapilisel meistrivõistlustel kokkuvõttes hõbemedali ja sama kordas ta 1966. aastal. Ta oli NSVL koondise liige võisteldes Itaalias, Ungaris, Saksa DV-s ja mujal.

Ants Seiler hukkus 2.06.1968 Baltimaade esivõistlusel Riias Bikernieki ringrajal.

Ants Seiler oli ere näide andekast ja suure perspektiivitundega inimesest, kelle looming on eeskujuks olnud mitmele põlvkonnale.