Teine küsimus on konkreetne eluline situatsioon. Kui näiteks käsi toppida hakklihamasinasse, siis ka kõige paremad turvasüsteemid ei pruugi õnnetust ära hoida.
“Too konkreetne liiklusõnnetus toimus olukorras, kus jalakäija ületas sõiduteed vales kohas. Sellegi poolest peab isejuhitval sõidukil olema selline süsteem, et sõltumata sellest, kus kohas jalakäija talle ette satub, peab ta pidurdama. Samasugune kohustus on iga riigi seaduste järgi ka tavalisel autojuhil – kui jalakäija vales kohas teele astub siis, autojuht peab püüdma õnnetust ära hoida ehk peab pidurdama,” märkis ta.
Mitu võimalust süü jagamiseks
Süü jagamist võib juristi sõnul käsitleda ka teistpidi – kuigi auto pidi õnnetuse ära hoidma, on küsimus selles, kas selles ohuolukorras oli võimalik seisma jääda.
“Küsimus võib taanduda sellele, et kas auto oli antud olukorras üldse võimeline ette nägema sellist olukorda. Sest muidu me võime päris absurdini välja jõuda, kus selliseid õnnetusi võiks provotseerida,” lisas ta.
“Kui auto liigub, siis saab igaüks aru, et kui ma posti tagant sinna ette jooksen, siis olgu seal kui tahes kiire reaktsiooniga juht või kui tahes kiire reaktsiooniga mehhanism, mis käsib sõidukil seisma jääda, ei pruugi see reaalselt enam võimalik olla. Sest autol on mass ja massi küljes on inerts ja ta ei jää hetkeliselt seisma,” selgitas Sirk.
Juristi sõnul peaks isejuhtivatel sõidukitel kindlasti olema teistsugune seaduslik raamistik võrreldes inimjuhitavate sõidukitega. “Kahtlemata peaks neil olema teistsugune õiguslik raamistik ning see on samm-sammult loodudki.”
