Hommikud on täis rehakraapeid, luuatõmbeid ja loomulikult lehepuhurite kaheldava väärtusega undamist. Või siis ei ole, sest ühistu pole leidnud kojameest ja majas elavad lihtsalt laisad inimesed.
Samas käib sügisel ja talvel üks vägikaikavedu. Justkui “Kuulsuse narrides” Vesipruuli ja Tatika vahel, kes koera laipa üksteise hoovi loopisid. Talvel lükkab linnahooldus paratamatult osa lund sõiduteelt kõnniteele ja omanikud kipuvad jälle vastupidist tegema.
Lehtedega on asi isegi hullem. See lühike periood, kui kuldsest sügisest saab rõlge porimülgas, tekitab segadust seesama piiride tõmbamine. Olgem ausad, lehed kõnniteel tekitavad esimese hooga lihtsalt libedust. Lehehunnikud sõiduteel muutuvad aga kiirelt autorataste all mudaks.
