Aga enamasti ei ole. Ja enamasti on just bussijuhid need, kellele ratturid eriliselt närvidele käivad. Mõned näited:

• Viru ristmik: Hobujaamast Viru keskuse poole sõites pressivad bussid ratturi äärekivi vastu, peegel on enamasti väikse riivimise kaugusel. Ja loomulikult vehivad juhid rusikat. 90% juhtudest, kui seda ristmikku ületan, on stsenaarium selline.
• Mere puiestee, kus suur kahekorruseline HopOn-HopOff buss teeb illegaalset tagasipööret. Loomulikult ta ei näe, et selle käigus sõidab mulle peaaegu otsa. Minu imestunud näo peale ehmub korra, aga siis sõidab mu kõrvale. Ma saan aru, et ta hoiab minuga sama tempot ja tahab midagi öelda. Ilmselt tahab sõimata. Lõpuks tõstan pilgu. Ta vehib midagi, millest loen välja, et jalgratturi koht on kõnniteel.
• Vabaduse plats, tsipa enne ristmiku on seal bussipeatus. Eile juhtus suur erand ja buss ootas kenasti ära, kuni ma peatusest mööda väntan. Harilikult rammivad nad täiesti suvaliselt peatusesse sisse, ükskõik kes seal ees on.
• Üks neist bussidest, kes tavapärast rammimistaktikat kasutas, sõitis mulle ristikul järele ja Vabaduse platsil foori taga seistes keris akna alla: “Mida sa väntad siin? Bussijuhil on alati õigus!”
• Suvaline bussipeatus kesklinnas. Buss kiirendab minust mööda, siis keerab, naktsi, mu ette, et peatuses stopp teha. Sõidan esimese rattaga bussile tagant sisse, sest pidurdada ei jõua.
• Ahtri tänav. Bussijuht saab sebra ees viimasel minutil pidama, esimesed rattad on juba sebra triipudel. Juht räägib samal ajal telefoniga!

Nii on mul tekkinud põhjendatud küsimus, kas bussijuhid arvavad, et kui nad nurga tagant ilmuvad, siis jalgratturid haihtuvad õhku?

Ja lahendus ei ole see, et rattur sõidab kõnniteel, sest kõnniteel on inimesed, kes liiguvad hulga kaupa ja täiesti suvalisel trajektooril. Lisaks on kõnniteed enamasti väga aukus ja seal aukude ja inimeste vahel laveerimine tundub ekstraohtlik.

Kui liiklusseaduses on mingi punkt, mis ütleb, et bussijuhil on alati õigus, siis palun, saatke mulle see.