Ei möödu nädalatki, kui mõni PR- või idufirma ei koputaks Geeniuse uksele suure sooviga jagada enda teadmisi liikuvustrendidest.

See tähendab, et kellegi äri edendamiseks on vaja valgustada Eesti inimesi, kuidas soovitavalt kohe, aga hiljemalt varsti koosneb meie liikumine ühest punktist teise logistiliste kombinatsioonide ristkasutusest: jala, tõuksi, jalgratta, oma ja rendiauto ning ühissõidukitega. (Milline avastus! Nagu me ei teeks niimoodi juba ammu …)

Ega selles olegi otseselt midagi halba, sest eks firmad taha ikka rääkida sellest, kui kasulik on kasutada kraami, mida nad on ostnud tohutute summade eest ja kust neile üldjuhul aasta-aastalt tiksub miinust. Miskipärast kaasneb sellega peaaegu alati isikliku auto omamise häbimärgistamine – see on otsekui midagi sellist, mille pärast peaks häbenema silmad peast.