Mati Leivategija taastatud KamAZ ehk Koljat sõitis Ukraina päästjatele appi

Hüüru vabatahtlike päästjate kasutuses olnud KamAZ lõpetas oma teenistuse Eestis ning siirdus Ukrainasse, kus maastikuvõimekat multilift-autot läheb kogu aeg vaja. Fotod: Pille Russi, Sander Muhu ja Päästeliit

Päästeliit annetas Ukraina päästjatele varustust ja päästetehnikat. Seitsme ATV kõrval saadeti sõjatsooni ka Mati Leivategija poolt taastatud multilift-KamAZ ehk Koljat.

Sõda teeb hävitavat laastamistööd, mistõttu näevad Ukraina päästekomandodki päevast-päeva ränka vaeva elu ja surma nimel. „Oleme kuulnud, et päevaga jäädakse ilma umbes kümnest päästemasinast ning üle riigi olevat hävitatud vähemalt 70 päästekomandot. Seega, meie tugi on oluline ja sama tähtis on ukrainlastele ka teadmine, et tagame nende seljataguse,“ sõnas Päästeliidu kommunikatsioonijuht Karol Sepik.

Päästevarustust ja -tehnikat

Eesti vabatahtlikke päästjaid ühendav Päästeliit algatas koos Keskkonnaministeeriumi abiga Ukraina päästjate toetusprojekti, mille käigus koguti varustust ja tehnikat, mida ukrainlastel vaja läheb.

Ehku peale midagi teele ei saadetud, vaid kõik vajaminev saadi enne Ukraina kolleegidelt teada ja nii on kolme saadetisega ukrainlastele annetatud sadu tuletõrjesaapaid, kiivreid ja kaitseülikondi, akupankasid, mootorsaage ja taskulampe, gaasimaske ja suitsusukeldumise hingamissüsteeme, infrapunakaameraga droone, termokaameraid, aga ka maastikuvõimekat päästetehnikat, nagu Polarise kahe ja kolme sillaga ATV-d või Hüüru vabatahtlike päästjate 6 × 6 veoskeemiga multilift-KamAZ.

Päästeautoga koos annetati ukrainlastele ka seitse ATV-d. Abi lisandub pidevalt.

Viimane, hüüdnimega Koljat, on Autolehe lugejatele tuttav juba sellest ajast, kui see Mati Leivategija käe all taastati, samuti pikast reisiloost KamAZ-iga Baikali järve äärde. „Mulle tehti pakkumine KamAZ ära anda ja otsustamiseks anti veerand tundi mõtlemisaega,“ rääkis Leivategija, kes kuulub ka ise Hüüru vabatahtlike komandosse.

„Eks kahju oli ka, see sai ju ehitatud enda jaoks. Aga kui mulle pakuti, et saan auto ise kohale viia, siis see oli minu jaoks boonus, sest sain oma KamAZ-iga veel viimase pikema sõidu teha. Asi käis kärmelt: esmaspäeval helistati, kolmapäeval startisime.“

1989. aastal ehitatud KamAZ tegelikkuses Hüüru päästjate käes väga sageli kasutust ei leidnud. Kuna Tallinna päästekomandodel on kaks multilift-autot, käis Hüüru Koljat väljakutsetel tavaliselt paar korda, parimal juhul neli-viis korda aastas. Nüüd läks see keskkonda, kus seda väga vajatakse.

Multilift-auto on väga mitmekülgne. Selle kasti saab kallutada, aga ka kogu täiega autolt maha tõsta. Näiteks praegu neil on vaja liiva vedada, et teha liivatõkkeid. Sellele saab 10-tonnise koorma peale võtta. Mingisuguse BTR-i rimaka võtab Koljat konksu otsa ja tassib nagu poisikest. Ma arvan, et kergtanke suudaks see ka tõsta ja lohistada, kui vaja on. Autosid pukseerida, mida iganes. See on ikkagi kraana. Vajadusel saaks sellega ka tuld kustutada, kui tõstad kasti veepaagi ja mootorpumba,“ kiitis Leivategija vana KamAZ-i võimekust.

Teekond Ukrainasse

Sõit Ukrainasse algas enne päikesetõusu. „Hommikul kell viis hakkasime minema ja 20 tundi hiljem olime Ukraina piiri lähedal. KamAZ-i juhtisime vahetustega. Meiega koos tulid ka Tõdva vabatahtlikud, kes viisid kohale kolm ATV-d ja muud väiksemat kraami.

Kaks ATV-d oli KamAZ-i kastis ja üks veel järelhaagisega sabas minu Toyota kaubikul. Kuna Tõdva mehed sõitsid sinna Scaniaga, mis liigub KamAZ-ist kiiremini, oli meil kokkulepe, et me tee peal üksteist ootama ei jää, vaid saame kokku Poola-Ukraina piiril,“ rääkis Leivategija.

Varahommikul teele läinud tehnika jõudis Ukrainasse teise päeva pärastlõunal. Lõplik sihtpunkt oli Lvivi päästekomando.

Esimene öö saadeti mööda Poolas, umbes 100 kilomeetri kaugusel piirist. Katsed kohalikus hotellis öömaja saada ei kandnud vilja ja nii tuli magamisase leida autodes. „Hotell võis olla pooltühi, aga kuna toad olid ilmselt sõjapõgenike ootuses broneeritud, ei lubatud meid hotelli kas või neljaks tunnikski pikali visata.

Nii parkisimegi end kohaliku Lidli poe parklasse ja proovisime magada. Ega see lihtne olnud, autos oli külm ja kui varahommikul kella nelja ajal hakkas ka poe alarm mingil põhjusel tööle, sai selgeks, et puhkamisest ei tule sel korral midagi välja. Nii liikusimegi edasi Poola-Ukraina piiri äärde ja proovisime üle piiri saada.”

Aeglane piiriületus

“Piiripunktis ootas ees paras kaos. Kui Poola poolelt õnnestus veel enam-­vähem normaalse ajakuluga üle saada, siis Ukraina toll võttis kõvasti aega. Oli näha, kuidas Poola poolt tuli üle Euroopa tõesti väga palju abiautosid, aga kogu see asjaajamine, mis seal toimus, oli üks tohutu ajaraiskamine. Kõik veokid pidid käima läbi röntgeni, kontrolliti iga pisiasja.

Näiteks meilgi olid ju kõik paberid enne korda aetud – oli selge, et üle piiri lähevad päästeauto ja ATV-d. No ei ole vaja seal igal ATV-l kõiki mutreid üle lugeda. Näiteks Rootsi kiirabiautol, mis samuti Ukrainasse suundus, kulus piiri peal 10 tundi. Aga nägime seal ka abistajaid, kes olid piiripunktis olnud 15, mõni lausa 20 tundi,“ kirjeldas Leivategija sealseid olusid.

Eesti ekipaažidel õnnestus piir ületada nelja ja poole tunniga. „Meil oleks kauemgi läinud, aga Ukraina tuletõrje pealik tuli piirile vastu ja kui tema hakkas piirivalvuritega rääkima, hakkasid asjad liikuma. Sealt edasi sõitsime koos Lvivi linna: tema ees, meie riburada pidi järel.

Lvivis ootas ees tohutu inimmass ja seetõttu väga tihe liiklus. Kui muidu elas selles linnas ligikaudu 800 000 elanikku, siis sõjapõgenike tulv on elanike arvu tõstnud Leivategija sõnul hinnanguliselt pooleteise miljonini. „Et päästekomandosse kohale jõuda, pidime kasutama vilkureid. Liiklejad olid aga viisakad ja lasid vilkuritega pääste­autod kenasti läbi.“

Öised õhuhäired

Õhtul tehti eestlastele linnas ekskursioon ning pärast ühist söömaaega jäädi ööseks komandosse. „Kõikide tuletõrjeüksuse hoonete aknad pimendati ööseks ja territoorium pandi lukku ning mehitatud valve alla. Öösel hakkas üle linna kahel korral undama õhuhäire signaal ja ega selle järel enam magada küll ei saanud.

Hommikul eskorditi meid saateautodega Poola piirini tagasi. Ukraina poolt tulime ruttu üle, aga nüüd kulus jällegi Poola poolel rohkem aega. Mingil kummalisel põhjusel suhtus poolakast piirivalvur meisse tuntava põlgusega, hakates selle asemel, et meie asju üle vaadata, suvalisel hetkel kohvi jooma. Pidime kümneid minuteid tema suva järgi lihtsalt kohapeal passima. Ta lihtsalt ei teinud meist välja. No ei saa mina sellisest suhtumisest aru!“

Kolmanda saadetisega sõidutati Ukrainasse maastikuauto Mitsubishi Pajero ning päästeauto Mercedes.

Abi saadetakse veelgi

Pärast kiiret tankimist Poola piiriäärses tanklas, kus olid sisse seatud müüdava kütuse piirnormid – sõiduautod ja kaubikud said korraga osta maksimaalselt 50 liitrit, veokid mõnevõrra rohkem –, algas kodutee. Kuid seda teadmisega, et ühel hetkel tuleb järgmine koorem Ukraina heaks teele panna.

Artikli kirjutamise ajal oli Ukraina poole teel treiler, mis vedas Kavilda pritsumeeste annetatud Mitsubishi Pajerot, sama saadetisega sõitis kaasa ka annetajate toel Soomest ostetud Mercedese päästeauto.

Peame veel Soome vabatahtlike päästjatega sidet ja soetame sealt lisatehnikat ja loodetavasti ka päästemasinaid, järgmine abisaadetis läheb tõenäoliselt teele juba sel nädalal,“ lisas Sepik. Ühel hetkel peaks Ukraina poole sõitma veel teinegi Leivategija poolt taastatud sõiduk, Volvo kiirabiauto.

See lugu ilmus ajakirjas Autoleht nr 6, märts 2022

Kõik selle ajakirja lood

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.