“Toomas oli tsiklimees. See viimane oli tal juba neljas. Ta armastas seda tsiklit. Ta ütles, et lõpuks ta saab aru, mis see õige tunne on, mida peab tundma; kui kõik on ÕIGE: hääl, hoog, tuul, tee ja taevas. Eelmisel suvel sai ta selle ratta kätte. Sõita sai, aga talle tundus, et vähe.

Kui ta tsikli Aurumisse talvekorterisse viis, jäi ta kannatamatult uut suve ootama. Siis sai ta diagnoosi. See ei löönud teda oluliselt rivist välja. Kes jõudsid näha, need teavad, et oma võimsamad rollid kogu elutöö perspektiivis tegi ta just sellel talvel. Teatriga oli tal armastuse-vihkamise suhe. Ta nägi võimalusi, aga et “sellest nii vähe on teie lauludes”, siis lõpuks ta natuke tüdis. Tsikliga oli hoopis teine lugu. Tsikkel ei valeta, Tee on alati aus. Sealt sai ta oma rõõmu ja selle Tühjuse, mida ta nii igatses ja palus.

Ta lootis kõigest hingest elada suveni, et veel korrakski oma uue ja võrreldamatult parima tsikli selga istuda. Siis algas sõda. Äkitselt oli kõik tühine, mõttetu. Ei lohutanud vähimalgi määral, et “mul on kogu aeg õigus olnud, Sassil oli kogu aeg õigus”. Ta tahtis midagi teha, minna rindele, minna vene saatkonna ette, sõita lihtsalt piirile… Tegelikult ei suutnud ta siis enam autoni kõndidagi. Annetasime, kuhu saime. Eriti liigutas teda Johanna-Maria sõnavõtt riigikogu ees. Kui Trad.Attack oma versiooni Lodjapuu-laulust tegi, siis ta lihtsalt nuttis.

See oksjon on Toomase viimane võimalus midagi teha. Palun aidake ka. Tema suurim soov seoses selle tsikliga oli, et sellega sõidetaks. Pikalt, palju ja rõõmuga.”