Uudis

Paula Johanna Adamson: Adolf on lõpuks valmis, peaaegu …

Hobiautode ehitamine on väga lai mõiste. Mõnes mõttes loetakse hobiautoks ka seda sõidukit, millele on korralikum poleerimine tehtud ja sillerdav velg alla polditud.

Teisalt on projekte, mis küündivad aastatepikkuseks restaureerimiseks ja neelavad enda alla ulmelises koguses tööd, vaeva ja raha.

Selline oli Adolf ostes

Minu esimene vasikas Adolf on kusagil nende kahe äärmuse vahel. Tegu on BMW kolmanda seeria esikmudeliga E21, mida hakati tootma 70. aastate keskel. Minu oma väljus tehasest 1982. aastal. Adolfi saamisloo ja esimeste tibusammude kohta saab täpsemalt lugeda SIIT.

Teadupärast oli esialgu plaanis kere enam-vähem korda klopsida, velg alla panna, natuke madalamaks lasta ja pühapäeviti päikseloojanguga kruiisimas käia.

Nagu ikka, võttis projekt oodatust suuremad mõõtmed ja tänaseks on auto suures plaanis otsast lõpuni lahti võetud, üle käidud ja kokku laotud.

Sellisena saabus Adolf tagasi Hiiumaa värvivõlurite juurest

Lõpupeo kaaslaseks pidi saama Adolf

Valmimistähtajaks seadsin entusiastlikult koolilõpetamise kuupäeva juuni lõpus. Adolf saabus uue kirka värvikihiga koju tagasi 26 päeva enne planeeritud tähtaega. Ehkki oli teada, et aega on lootusetult vähe, ei plaaninud me alla anda.

Tõenäoliselt oleks protsess läinud tunduvalt ladusamalt, kui vahepealset aega, mil Adolf Hiiumaal iluprotseduure läbis, oleks kasutanud kuidagi mõistlikumalt. Mootor oli vahepeal saanud uued tihendid, ent lõpuni lahti me teda siiski ei võtnud.

Inimloomus on hirmus asi

Peamisteks argumentideks oli, et enne väidetavalt töötas, aega oli vähe ja nii ehk naa oli plaanis karburaatori asemel sissepritsega mootori peale üle minna, et elu oleks veidigi lihtsam, niisiis ei tundunud mootori pulkadeks lammutamine kuigi vajalik.

Kui te arvate, et teil on teleka taga või kontorilaual liiga palju juhtmeid, siis proovige seda segadust lahendada.

Esimesed päevad kulusid selleks, et katalooge sirvida ja tellida kõik vajalikud asjad, mis veel auto komplekteerimisprotsessi pidurdavad. Sellega oleks võinud muidugi tegeleda ka varem, aga teadupärast on inimloomusele omane tegeleda probleemidega alles siis, kui need juba paaniliselt uksele klopivad.

Edasi sai pisiasjad paika pandud – juhtmepuu sai uuesti mööda autot laiali jaotatud, vajalikud plastikud üle värvitud ja külge kruvitud, uued tihendid sisse pandud jne.

Autos on rohkem kulda kui esmapilgul näha

Esitulede rõngad ning neerud otsustasin jätta kuldseks ning ehkki esialgu väljast ei paista, on rohelise ja kuldse temaatikat rohkem kui arvata võiks. Kõhu all on kuldset rohkem kui küll – bensiinipaakidest sillataladeni. Mootoriruumis on samuti hunnik kuldset, pidurivõimust õhufiltrikorpuseni.

Kõikvõimalikud poldid, mutrid, seibid ja kinnitused üritasin ka kuldsed leida, ent esialgu jäin ajahätta. Eks ajapikku jõuab seda esteetikat veel timmida.

Pealispinna all on peidus palju rohkem kuldseid detaile kui võib olla mõistlik oleks, aga see on ju hobiauto!

Üks suurimaid ponnistusi kogu selle komplekteerimise juures oli laepolster. Nimelt vahetasin vana vakstulaadse kollaseks kulunud laepolstri välja musta veluuri vastu. See aga võttis oodatust rohkem aega. Samas olen tulemusega võrdlemisi rahul, esimese vasika kohta päris kindlasti täitsa aus saavutus.

Ühtlasi oli parasjagu tegemist aftermarket katuseluugi sisse istutamisega.

Loetud päevad enne kooli lõpetamist mõistsin, et mul pole veel velgi. Ajahädas otsustasin Gup-Tuningust soetada jooksu BBS RS replica’id, ehkki olin kindlameelselt lubanud, et Adolf saab jalga endale erilisemad sussid.

Hõbedasi velgi keelduti mulle müümast

Gup-Tuningu poisid aga tulid mulle õnneks ise nii palju vastu, et klassikalisi hõbedasi RS-e mulle polnud nõus müüma ning koju veeresid hoopis pronksikarva kuldsete poltidega laia servaga veljed, mis tundub tänaseni väga hea valik ja tervitab mu kuldse ja rohelise temaatikat hästi.

Need ajutised veljed osutusid niivõrd ilusateks, et katseaja lõpus ilmselt pikendatakse nende töölepingut.

Velgede alla saamine oli omaette seiklus, sest vana sakslase jaoks olid need sussid pisut liiga laiad ja tahtsid vastu õõtsa käia. Õnneks tuli ajahädas appi Stance.ee, kes mind 3-sentimeetriste flantsidega varustas.

Mootor sai üsna viimasel hetkel sisse tõstetud. Seekord päris mootoritõstukiga ja kogu protsess sujus oodatust libedamalt, kui varasemalt kodukootud tõstukiagregaadiga.

Kuni selle hetkeni, kui mõistsime, et mootoriamort istub valetpidi pesas. Uuesti välja, uuesti sisse. Ja kokkuvõttes läks ikkagi valutumalt kui väljatõstmisega.

Isegi ei tee nägu, et tahaks käima minna

Paar õhtut enne lõpetamist seisime esimese tõelise probleemi ees. Ei lähe käima. Isegi ei tee nägu, et tahaks minna. Lõpuks selgus, et Adolfil oli ostes põhjusega salongis hunnik põlve otsas nokitsetud lüliteid – süütelukk oli omadega õhtul.

Sellel hetkel oli veel elekter meie suurim mure.

Variante oli mitu – tõsta hoovis seisva doonori pealt ümber kogu roolisammas koos süütelukuga, üritada vana süütelukk korda teha või lahendada asi taaskord lülititega.

Esimene variant tundus kõige mõistlikum – roolisammas sai lahti võetud, ent enne Adolfi juurde jõudmist pudenes see lihtsalt käte vahel laiali. Proovisin siis teist varianti – vana süüteluku põhja puhastada ja parandada, mis aga tundus keerulisem kui südamekirurgia.

Niisiis sai asi vanamees endale kiiruga nuputatud start-stop nuppude lahenduse kahe lülitiga.

Kleit seljas, soeng peas, aga Adolf …

Käima endiselt ei tahtnud minna. Öö enne lõpetamise päeva oli Adolfi kallal tegutsemas terve brigaad mu sõpru. Ise sain lausa paar tundi magadagi ja hommikul, kui olin kleidi selga saanud, lokid juustesse teinud ja näo pähe joonistanud, polnud mure enam süütes.

Soeng on, meik on, kleit kohe varsti ka, aga mida ei ole on kütus Adolfi mootoris.

Süütemoodulil oli maanduse juhe puudu, seega polnud varem isegi lootust sädet saada. Maanduse juhe sai juhtmepuusse juurde tekitatud, ent probleemide jada ei lõppenud ikka veel.

Adolf ei saanud kütust kätte. Keegi ei mõistnud, milles probleem – ehkki mehaanilised pumbad kipuvad tihtilugu otsi andma, tundus see töötavat. Täielik anomaalia.

Lõpetamisele tuli minna ilma Adolfita. Lõpupeo tähistamise veetis Adolf küll kodus koos külalistega muruplatsil, aga sõitma ta siis veel ei saanud. Paar päeva hiljem mõtlesime siis otsast lõpuni kütusesüsteemi üle kontrollida ja tagaistme alt ilmnes, et kütusetorud polnud lihtsalt paakidega ühendatud…

Ta jõudis lõpetamisele! Või noh, peaaegu. Aga aukohale koduaias kohe kindlasti.

Pidurid õhutatud, paagid torudega ühendatud, süütemooduli juhtmesaaga lahendatud, asus Adolf mõned päevad peale valmimistähtaega oma esimesele sõidule. Lõbu pikalt ei olnud – genekarihm läks lõdvaks ja pidurid kadusid ära. Peale nende parandamist seisime aga taaskord süüteprobleemi ees.

Seekord kujunes saaga hoopis pikemaks. Proovisime läbi kõikvõimalikud süütesüsteemi osad ja üritasime süüdlast leida, korjasime küla pealt asendusjuppe kokku, et mõista, kus on murekoht.

Uus tähtaeg, uus hingamine, uus probleem

Vahepeal võtsin endale koerakutsika ja Adolfi süüteprobleem ununes paariks kuuks sootuks. Kuni ukse taga oli Tartu Motoshow, mis tundus olevat selle hooaja viimane lootust Adolfit rahvale näidata ja võtsime eesmärgiks, maksku mis maksab, ta sinna kohale saada.

Adolf, palun ära jonni!

Lootus oli muidugi, et sõidab sinna omal jõul. Süüteprobleemi kurjajuure leidsime lõpuks üles – küünlajuhtmed. Uute juhtmetega läks käima nagu nalja. Kaks päeva enne Motoshowd hankisin sillastendi aja, et jooks paika saada, enne kui pikem sõit ette võtta.

Korraks oli isegi lootus, et saab kõik vajalikud tuled ja muud mured korda, jõuab ehk ülevaatusegi tehtud. Selgus aga, et paigast sillad on mu kõige väiksem mure.

Hääl, mis tekitab külmavärinaid igas autoomanikus

Mootor, mis varem kuuldavasti käis nagu kellavärk ja tegi isegi ketsi, klõbises hoolega. Autoinimesed teavad, mida “saalekolks” tähendab. Kõikidest võimalikest variantidest oli see kõige nukram. Sisuliselt mootori surmakorin.

Kahe päevaga mootorit vahetama hakata tundus jälle jabur sahmerdamine ja nagu eespoolt loetust võib järeldada – ajahädas ei tule asjast kunagi suurt midagi välja.

Niisiis käis Adolf Motoshowl treileriga. Vähemalt oli kohal!

Külm ja vihmane ilm, treileril saabunud südamehaige Adolf aga vähemalt kohal!

Mis saab edasi?

Kahtlemata on Adolfil veel mitu häda küljes, mis meid pühapäevastest päikeseloojangutest lahutab, aga ometi on väga suur töö tehtud ja oli meeletult hea näha Motoshowl kõiki inimesi, kes ammu juba arvasid, et Adolfist ei saagi asja ja tegu on lihtsalt emotsiooniostuga ja seisab unustatud projektina garaažinurgas.

Neile inimestele võin ausalt öelda, et ega ma ise ka ostes ja plaane tehes ei teadnud, mis mind ees ootab. Ometi on ta juba päris auto moodi. Talve jooksul üritame südamekirurgiaga ühele poole saada ja muude iluprotseduuride kallal nokitseda.

Adolf läheb garaaži ja väljub sealt uue südamega. Millal, seda näitab aeg. Ilmselt mingiks oluliseks sündmuseks.

Adolfi tegemistel saab endiselt silma peal hoida klassikaliste BMW-de klubi foorumis ning minu instagramis @paulajohannaa.

Rohkem pilte ehitamise protsessist on loo all galeriis.

Enne aga tänusõna ja kniks kõigile, kes Adolfi valmimisele kaasa on aidanud.

Aitäh, emmele, kes mu hullumeelsetele ideedele kunagi kätt ette pole pannud ja alati, olgugi et vahel skeptiliselt, huviga kõrvalt on jälginud.

Aitäh, Reino Luige, kes uskus minusse alati isegi siis, kui ma ise ei uskunud. Reino on olnud üks suuremaid osi sellest projektist algusest kuni peaaegu lõpuni – seni kuni kaitsevägi mu abikäed ära võttis!

Aitäh, Kristofer Robin Kiik, kes Adolfi poolikus järgus omaks võttis ja aitas kaasa nõu ja jõuga igal võimalikul hetkel, ka siis kui selleks tuli ohverdada lugematul arvul unetunde ja närvirakke. Pluss – tänu Robinile tean ma täna mootoritest ja nendega seonduvast rohkem kui eales varem ning oskan raskeid asju tõsta ilma oma selga lõhkumata!

Aitäh, Toivo ja Aigi Kuusmann – Toivol rippusime vaheldumisi telefoni otsas, küsides nõu ja üritades oma anomaaliatele mingit selgitust saada. Aigi toimetas mulle Putka varuosad alati viivitamatult ukse taha, millest oli mitmel korral lõpmata palju kasu, sest vist ei olnud hetke, kus me EI oleks selle projektiga ajahädas olnud.

Aitäh, Tarmo Prillop, kes treileri sõidutamise ja elektrimuredega alati ennastohverdavalt appi ruttas.

Aitäh Reio Rada, kes vaatamata oma hektilisele graafikule tihtilugu otse lahti pakkimata kohvri otsast kohale sõitis ja varaste hommikutundideni Adolfit putitada aitas.

Aitäh Margus Raska, kes pimesi mu projekti enda garaaži vastu võttis ja olematuks roostetanud detailidest taas õige kuju välja võlus.

Aitäh Ragnar Heiste ja Raxmotors, kes mu esimese vasika oma tiiva alla võtsid ja selle kereplätserdused sirgeks võlusid. Ragnari graafikut arvestades tegin ma talle oma projektiga suure karuteene, aga tänu temale on Adolf täpselt nii sirge, sile, sinine või roheline nagu ta on.

Aitäh Kimberly Ader ja Juss Kuur Stance.ee-st, Gup-Tuning.ee poisidMartin Peet ja Silver Poom, NoorTehnik, Kristo Piir, Tarmo Tähepõld ja Oscar Eskor.

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.