Uudis

Paula Johanna Adamson: Kas Honda Civic Type-R võiks olla auto, mille ostaksin?

Aeg-ajalt olen mõlgutanud mõtteid, et peaks oma autoperre tekitama lisa ühe päris uue auto näol ning miskipärast tekkis mul eelmise aasta lõpus idee valida selleks autoks 2018. aasta Honda Civic Type-R.

Ehkki Civicud ega muud pisikesed luukpärad pole minus kunagi suuremat vaimustust tekitanud, jäi uus Civic mulle oma julge välimusega silma kohe, kui neid linnapilti tekkima hakkas.

Kuna tavaline Civic on aga minu jaoks endiselt arvutihiirega äravahetamiseni sarnane, tundus Type-R tol hetkel tunduvalt mõistlikum valik.

Vähe sellest, et ta näeb oluliselt ülbem välja ja ei tekita minus tunnet, et soetan igapäevasõidukiks igava pereauto, on ta oma jõuvaru kohta suhteliselt ökonoomne ja samas küllaltki mõistliku hinnaga, kui kõrvutada teda näiteks sama jõudlusega sakslastega.

Kohe kui uus Type-R salongi tekkis, panin sellele juba põhimõtteliselt käpa peale ja harjutasin end mõttega, et minu uueks igapäevaliikuriks saab ebavajalikult kiire sportauto.

Siis oli aga talv ning proovisõite veel Type-Riga ei tehtud, mistõttu jäi veidi kripeldama, kas ma selle autoga ikkagi piisavalt klapin, et temaga päevast päeva töö, kooli ja kodu vahel kulgeda. Nii jäigi tol hetkel plaan katki.

Hiljuti avanes mul aga võimalus võtta osa Honda ringrajapäevast, kus testimisele tuli lisaks kiiretele luukpäradele ka Honda superauto NSX.

Juba algusest peale tundus see väga hea võimalusena, et oma suhted Type-Riga taas üles soojendada.

Kõik läks plaanipäraselt. Sõitsime kuldse bemmiga Tallinnast Pärnu poole ja jäänud olid veel viimased paarkümmend kilomeetrit, kui äkki otsustas rool viltu kiskuma hakata.

Ehkki vanade BMW-de puhul ei üllata enamasti miski, keerasime muusika vaiksemaks ja mõistsime, et üks rehvidest on otsad andnud. Veeresime lähimasse tanklasse ja selgus, et õhku see rehv enam mingi valemiga pidada ei taha.

Tuli sooritada päeva esimene boksipeatus autoga, millest seda kõige vähem oodanud olin ja kohas, kus seda teha oli võrdlemisi ebamugav. Bemm oli varustatud küll tagavararatta ja tungiga, ent kes vähegi madalamate autodega kokku puutunud on, teab, et ükski normaalne tungraud madala auto tõstekohale ilma abivahenditeta alla ei istu.

Kohaliku tanklapoe kollektiiv tõttas agaralt appi ja koukis maja külje alt välja paar telliskivi. Auto tellistele sõidetud, jäi üle loota, et pagassis vedelevaid coilivõtmeid vedrustuse reguleerimiseks pole vaja kasutada. Asendusratas tundus mu madala profiiliga igapäevarehvide kõrval tohutusuure sõõrikuna ja ähvardas koopasse mitte mahtuda.

Õnneks läks kõik hästi ja ei pidanud koopasse hõõruva rõngli pärast südant valutama. Palju suuremat muret tekitas tõsiasi, et kolmele BBS-ile pakkus nüüd seltsi õõvastavalt kole veljelaadne toode, ent häda pärast ajas ta siiski asja ära.

Rajapäev algas tutvustava ülevaatega Honda ajaloost, misjärel oli võimalik kaunilt ritta seatud iludusi igast küljest ja nurgast pildistada ja hiljem neid ka rajal testida.

Kuna ma ei pea ennast piisavalt asjakohaseks, et hinnata autode võimekust ringrajal, jätsin selle kohustuse kellelegi, kes seda rohkem oskab. Ise üritasin keskenduda detailidele, mis mulle võimaliku tulevase Honda omanikuna kordades tähtsamad oleksid. Pealegi, kui osta endale igapäevaseks kaaslaseks Type-R, siis aeg-ajalt oleks kindlasti viisakas mõni ringrajapäev omal käel ette võtta.

Esimese sõidu tegi Autogeeniuse testisõitja Kristofer Robin Kiik haruldase Honda NSX-iga, mis on silmale veel ilusam ja tunduvalt sulnim kui Type-R. Küll aga ei suuda ma endale ette kujutada kedagi, kes raatsiks 140 000 euro eest osta endale kiire Honda, kuna selles hinnaklassis on juba tunduvalt vingemaid masinaid. Pealegi tõstab NSX-ile inimliku varustuspaketi valimine hinna veelgi utoopilisematesse vahemikesse.

Sellegipoolest tuleb tõdeda, et tegu on meeletult kiire autoga, mis oma 3,5-liitrise V6 bensiinimootori ja abistavate elektrimootoritega kiirendab nullist sajani üksnes kolme sekundiga.

Nagu arvata oli, võis ka rajaemotsioonidest välja lugeda, et selle auto piirid jäävad nii ehk naa antud ringrajal hoomamata, ehkki ta on väga lihtsasti sõidetav ja annab paraja koguse adrenaliini ka surmahirmu tekitamata. Minu jaoks jääb NSX siiski nende autode hulka, mida on väga tore pildistada, aga mille omamist ma paraku kuidagi mõistlikult põhjendada ei oskaks.

NSX-i olemasolu oli üritusel väga toredaks kirsiks tordil, ent minu peamine tähelepanu koondus siiski Civicutele.

Type-R on pungil pisidetailidest, mis on viimse aspektini läbimõeldud ja nende kirjeldamiseks võiks ilmselt kirjutada terve raamatu, selmet neid ühte artiklisse kuhjata.

Tõtt-öelda on uus Type-R nii radikaalse välimusega, et see kas meeldib või ei meeldi üldse. Minu silmale on need lõputud nurgad, servad, süvendid ja muu mudru vägagi meeltmööda, sest seda autot on huvitav pildistada ja ta on kõike muud kui igav.

Kuna Type-Ri eelmise aasta lõpus veel sõitmiseks esinduses kohal ei olnud, sain oma proovisõidukogemuse tol korral kätte 1,5-liitrise mootoriga Civicuga, millel oli viisakalt toimiv CVT käigukast ja 180 hobujõudu.

Type-Ri näitajad on oluliselt asjalikumad, 320 hobujõudu ja minu jaoks tunduvalt kodusem ja asisem manuaalkast, mis on Type-Ri puhul muidugi ka ainuõige variant. Tegu on siiski esiveolise autoga, mille sooritus kuulsal Nürburgringi rajal oli vägagi eeskujulik ning mis tunneb ennast kõige kodusemalt kiiretes kurvides.

Kodumaisel rajal sai autot testida viie prooviringiga, üks soojenduseks, kolm kiiremat ringi ja üks jahutamiseks. Ehkki tegu on vinge ja kiire putukaga, on raske mõne rajaringi põhjal auto hingeelust selgemat pilti saada.

Küll aga leidis Robin, et see on väga sobiv auto, millega ringrajasõitmist harjutada ning õppida. Nimelt on Type-R küllaltki draamavaba ning andestav, olles väga heaks kaaslaseks ka algajale juhile kiiremates kurvides.

Et auto võimekusest paremini aimu saada, sai mõned ringid sõita rajal ka kõrvalistmel, kui roolis istus mees, kes oskab kiirete autodega kurvides midagi asjalikumat peale hakata – Karl Kruuda.

Karlile tundus auto päeva lõpuks vägagi kodune olevat ja teda ei heidutanud sugugi ka paduvihm, mis teistel asjaosalistel sõidustiili oluliselt ettevaatlikumaks tõmbas.

Tõsiasi, et Type-Ri istmed on võrreldes teiste sama laadi autodega tunduvalt mugavamad ning täiesti talutavad ka igapäevaseks kasutamiseks, sai rajapäeval kinnitust. Sportistmete kohta on tõesti tegu vägagi humaansete ning meeldivalt kallistavate korvidega, erinevalt näiteks Subaru STI istmetega, mis pole üldse nii inimsõbralikud.

Mis Type-Ri puhul minu jaoks pettumust valmistab, on tema hääl, mis ei täiusta oluliselt tema agressiivset ja radikaalset välimust, vaid pigem jätab täiesti külmaks.

Ehkki kolm ilusat summutiotsa näevad ilusad välja, on tegu siiski rida-4 mootoriga, mis küll natukene lõriseb, ent kaugeltki mitte piisavalt, et auto kuvand lõpuni välja mängida.

Lõppkokkuvõttes võib päeva õnnestunuks lugeda, ent esindusse tagasi lepingut vormistama see kogemus mind veel ei meelitanud.

Kohati jätsin rooli istumata ka hirmus, et Type-R valmistab mulle sama palju pettumust, kui seda tegi samal ringrajal minu kunagine unistusteauto Lamborghini Gallardo.

Hea meelega kulgeksin selle väleda luukpäraga reaalses liikluses ja otsustaksin selle põhjal, kas Type-R on igapäevaliikuri staatuse vääriline olenemata ülearu paljust jõust, et sellega lihtsalt nii-öelda poes piima järel käia.

Rajasõitudes on see auto end juba tublisti tõestanud ja enam mingisugust õigustust nii ehk naa ei vaja.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.