Kodus mul mootoritõstukit ei ole, aga tänaseks teame, et kui tahtmist on piisavalt, saab mootori maha tõsta ka käepäraste vahenditega. Ehitasime lippidest nigelavõitu raamistiku, mis nägi pisut välja, nagu selle peal annaks (kergeid) vaipu kloppida. Sinna külge paigaldasime vintsi ja kella viieks hommikul olime suutnud selle nurrumasina garaažinurka vedada. If it works, it ain’t stupid!
Tõsi küll, suurema osa ajast tegelesime sellega, et kokkuklopsitud puitkarkassi koos mootoriga püsti hoida ja lubasime teineteisele, et ühtegi kodukootud mootoritõstukit me enam eales ei kasuta.
Peagi sai projekt endale ka valmimistähtaja. Nimelt otsustasin, et kuna Adolf täiendab ilmekalt teoreetilisi õpikutarkusi oma vahetu praktilise kogemusega, oleks kena see lõpetamiseks valmis saada ning üheskoos temaga bakalaureuse diplom koju tuua.
Kui tahes ilus see mõte tol hetkel ei tundunud, morjendas mind lõputuna näiv tundide hulk, mis kulus autolt rooste käiamiseks ja roostest näritud tühimike plekitükkidega täitmiseks.
Ehkki mu ärevus, kui ühel päeval oli iga viimne kui roosteussike Adolfi ihult minema pühitud, oli meeletu, vaibus mu rõõmulaine aga peagi, sest enne kruntimist tuli kerelt eemaldada veel lapisblau tehasevärv, mis tähendas taaskord mitmeid päevi täis inetut tumesinist värvitolmu ja ekstsentriklihvija põrinat.