Uudis

Paula Johanna Adamson: kuidas ma armusin neljarattalisse rauahunnikusse

Kirjutasime hiljuti TTÜ mehhatroonikatudeng Paulast, kes päeval töötab robootikainsenerina ja vabal ajal taastab 1982. aasta BMWd. Siin on lugu, kuidas auto, hüüdnimega Adolf, temani jõudis.

Artikkel ilmus originaalis TTÜ tudengiajakirja Studioosus selle aasta veebruarikuu numbris.

Norra keeles on üks vahva sõna – forelsket. See kirjeldab seda tunnet, kui sa millessegi ülepeakaela ära armud, kogu sellesse kompotti koos roosade prillide, nõrkade põlvede, liblikate ja lapsiku eufooriaga. Kui keegi teist aimab, millest ma räägin, siis ilmselt eksib, sest mina armusin ühte neljarattalisse rauahunnikusse aastast 1982.

Mulle tundmatu BMW

Kõik algas teisel semestril, kui tunniplaanis leidus veel häirivalt palju teoreetilist matemaatikat ja sessid näisid ületamatult rasked.

Tulime kursavend Oscariga mehaanikateaduskonna (uuema aja laste jaoks inseneriteaduskonna) tudengitele omaselt äsja kuuendas majas lõppenud loengust, kui äkki jäi meile silma üks omapärane isend. Oscarile on alati hatchback’id ja muud naistekad meeldinud, seega mind isegi ei üllatanud, et tema seda autot identifitseerida ei osanud.

E21 seeria BMW Foto: Jeroen Coebergh

Küll aga oli mul endal marupiinlik, sest ma arvasin, et kui ma üldse autodest midagi tean, siis BMWdest. See seal polnud aga ei 2002, E12 ega ka E28.

Peagi selgus, et tegu on BMW kolmanda seeria esikmudeliga E21, mida hakati tootma 70. aastate keskel. Edaspidi ootasime alati pikisilmi tunde kuuendas majas, et jälle tuttavat autot kohata ja mina kasutasin alati võimalust, et oma paar generatsiooni uuem kolmene buumer uunikumi kõrvale parkida.

Ühel õhtul saatis Oscar mulle müügikuulutuse. Long story short – paar päeva hiljem võtsime treila ning asusime teele Lõuna-Eesti põldude vahele, et tuua koju uus projektiauto. Tol hetkel ei osanud ma õieti ühtegi liialt ratsionaalset mõtet mõlgutada. Kõik, mida ma teadsin, oli, et mul on seda BMWd hädasti vaja.

Bemm ise kükitaski kusagil Lõuna-Eestis põlluserval. Omanik teatas, et auto sõitis muidu nagu kellavärk ja oli endalgi plaanis olnud roostetanud keredetailid uute vastu vahetada, kuni ühel hetkel starter üles ütles.

Nähtavasti oli see nii suureks takistuseks saanud, et masin oli viimased kaks aastat hoovis vedelenud. Selle ajaga olid võtmed kaotsi läinud ja sellest tulenevalt laiutas kõrvalistuja akna asemel üks pirakas auk.

Kehv seisukord otsust ei mõjutanud

Tiivakaarte kuju võis üksnes hea kujutlusvõime korral aimata, siin-seal oli autot pintsliga üle võõbatud, mootoriruumi oli paigutatud autentne Žiguli karburaator ning sellega harmoniseerusid meeletult hästi salongi veetud siksi kellad.

Mitte miski ei suutnud aga vankuma lüüa mu veendumust, et just seda neljarattalist on mul endale garaaži vaja. Sellest ajast saati kükitab mu garaažis üks 1982. aasta BMW E21 1.5liitrise rida-4 mootoriga (ja Žiguli karburaatoriga). Nimeks sai ta endale, nagu ühele eakale saksa härrale kohane, Adolf.

Kursapeol hakati autot lammutama

Emotsiooniost või mitte, tänaseks pean tõdema, et Adolf on olnud tore täiendus mu õpingutele mehhatroonikas.

Esialgu seisis see masin nõutult kuude kaupa garaažis, kuni ühe mehhatroonikute koosviibimiseni, mis minu pool aset pidi leidma, ent kuhu üksnes vaevu kümnendik kohale suvatses tulla.

Peo pidamise asemel läksime hoopis garaaži ja hakkasime autot laiali lammutama. Suur osandamisorgia päädis veidi ilmekama ülevaatega auto reaalsest seisukorrast. Oli ilmselge, et soetada tuleb keevitusmasin.

Üsna pea oli ilmselge ka see, et tehnoloogilises praktikumis kahe metallist plaadikese kokku liitmist keevitamiseks nimetada on absoluutne liialdus, sest reaalsuses keevitad sa kõige ebamugavamas asendis läbi pagasniku oma rattakoopasse insenertehnoloogilisest seisukohast vägagi põhjalikult analüüsitud plekitükki.

Lumepall läks veerema

Esialgseks plaaniks oli vaadata enam-vähem üle auto tehniline seisukord, taastada mõistlikkuse piirides kere ning tulla ühel teadmata kuupäeval välja uue vinge hobiautoga, mis väisaks teid üksnes päikeselistel suvepäevadel. Ajapikku aga muutus to-do list aina pikemaks.

Esialgu pidi mootoriruum puutumata jääma, sest peale starteri vahetamist saime teada, et hoolimata omapärastest massilülititest ja muudest imevidinatest, töötab auto nagu kellavärk. Ühel õhtul aga otsustasime peikaga, et kui juba üks projekt käsile võtta, siis peaks ikka mootori ka aiste vahelt maha võtma ja üle vaatama.

Kodus mul mootoritõstukit ei ole, aga tänaseks teame, et kui tahtmist on piisavalt, saab mootori maha tõsta ka käepäraste vahenditega. Ehitasime lippidest nigelavõitu raamistiku, mis nägi pisut välja, nagu selle peal annaks (kergeid) vaipu kloppida. Sinna külge paigaldasime vintsi ja kella viieks hommikul olime suutnud selle nurrumasina garaažinurka vedada. If it works, it ain’t stupid!

Tõsi küll, suurema osa ajast tegelesime sellega, et kokkuklopsitud puitkarkassi koos mootoriga püsti hoida ja lubasime teineteisele, et ühtegi kodukootud mootoritõstukit me enam eales ei kasuta.

Peagi sai projekt endale ka valmimistähtaja. Nimelt otsustasin, et kuna Adolf täiendab ilmekalt teoreetilisi õpikutarkusi oma vahetu praktilise kogemusega, oleks kena see lõpetamiseks valmis saada ning üheskoos temaga bakalaureuse diplom koju tuua.

Kui tahes ilus see mõte tol hetkel ei tundunud, morjendas mind lõputuna näiv tundide hulk, mis kulus autolt rooste käiamiseks ja roostest näritud tühimike plekitükkidega täitmiseks.

Ehkki mu ärevus, kui ühel päeval oli iga viimne kui roosteussike Adolfi ihult minema pühitud, oli meeletu, vaibus mu rõõmulaine aga peagi, sest enne kruntimist tuli kerelt eemaldada veel lapisblau tehasevärv, mis tähendas taaskord mitmeid päevi täis inetut tumesinist värvitolmu ja ekstsentriklihvija põrinat.

Uue aasta võttis Adolf vastu aga värske krundikihiga. Tänaseks on tal kõhu all kuldsed silladetailid ja eriti palju pole puudu ka sellest, et ta taaskord veeremisvõimeline oleks.

Lootust on, et järgmise vähem kui poole aastaga jõuavad lõpusirgele nii mu bakalaureusetöö kui ka kõnealune jõuvanker ning tõtt-öelda on nad minu jaoks vaat et sama tähtsa kaaluga, sest ükski õpik poleks mulle ealeski suutnud õpetada ühtaegu nii palju tehnilisi ja praktilisi teadmisi, kui kõik need tunnid garaažis kokku.

Kes Adolfi tegemistel silma peal tahab hoida, saab seda teha ka Eesti Klassikaliste BMWde Klubi foorumi või minu Instagrami-konto kaudu (@paulajohannaa).

Fotod: Paula Johanna Adamson

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.