Uudis

Paula Johanna: talveroimad, saateautod ja 3600 kilomeetrit, et lund näha

Kui talv lähenema hakkab, muretseb arvestatav osa autoentusiastidest endale talveauto. Olgu siis põhjuseks see, et projektiautosid soolastele teedele veerema ei taheta lasta või see, et igapäevased sõidukid on liialt väärtuslikud, et neid talviste piruettidega hange otsa lennutada.

Niisiis on talveautod odavapoolsed vanemad sõidukid, mille saatuseks on tihtilugu kevadel varuosadeks müümine või sootuks pressi alla sattumine. Mõnel puhul muidugi müüakse need ka järgmistele entusiastidele edasi.

Sel aastal aga mängis ilm kõigile vingerpussi ja päris talve pole siinmail keegi siiani näinud. Nii juhtuski, et kui ühel päeval mainis sõber Kristjan, et nemad on sõpradega otsustanud Norrasse, täpsemalt Nordkappi talve otsima minna, olime hetkega plaaniga päri ja hakkasime ettevalmistusi tegema.

Plaan oli pealtnäha lihtne – koguda kokku mõned huvilised, kellel on talveauto, seesama, mille eesmärk on ennekõike kevadeni elus püsida, ning sõita nendega ligikaudu 1500 km Nordkappi ning sama palju tagasi.

Jah, üks osa reisi eesmärgist oli muidugi ka talveautodele otstarbepõhist kasutust leida – näiteks otsida mõni jäärada. Teiseks vältimatuks eesmärgiks oli aga jõuda elusalt ja tervelt koju tagasi, seda siis nii meie endi kui ka autode osas.

Turvakaar ja uued rehvid

Mina ning Robin liitusime Nordkapi projektiga oma BMW E46-ga, mis on ka varasematest videoblogidest läbi käinud. Mitte minu kuldne, vaid see sinine.

Nordkapi jaoks aitas bemmi ette valmistada samuti juba vaatajatele tuttav Est Coast Customs. Vahetatud said näiteks piduriklotsid- ja kettad ning roolivõimupump koos muu vajalikuga. Küll aga jäi vahetamata punnis radikas, mis oli potentsiaalne ohuallikas, ent pidas kenasti vastu. Auto sai alla uued naelrehvid, 185/65 R15 Hankook IcePike RS2. Ühtlasi sai välja vahetatud üks xenon esituli.

Lisaks näeb videos kaualubatud ning kauaoodatud turvakaart, mille tegi valmis Harri’s Weldworks. Lohutuseks neile, kes muretsevad, miks olematu väärtusega talveautosse panustada turvakaarega – tegu on polditava lahendusega, niisiis saab selle vajaduse korral järgmisse autosse ümber tõsta.

Lisaks E46-le oli 15. jaanuaril sadamas, et Nordkapi poole teele asuda, veel ka BMW E34, Mazda 2. generatsiooni MX-5 ning kaks autot, mis otseselt ei kandideerinud talveroimade nimistusse – Mercedes-Benz CLK ning saateauto.

Selleks saime Nissanilt uue nelikveolise ja diiselmootoriga Nissan Qashqai. Keegi peab ju vajadusel peategelased lumest välja tirima või järgmisse (remondi)punkti pukseerima.

Foto: Karl-Erik Idasaar

Labidas, kirves ja tööriistakast

Kaasas oli kõik hädavajalik, mida arvasime, et võiks reisi jooksul tarvis minna. Lisaks korralikule tööriistakastile, tungrauale ning erinevatele hädapärastele vedelikele, kuulus varustusse otseloomulikult labidas ning kirves.

Mazda Miata jaoks algas seiklus juba sadamast. Nimelt lekkis vihmaga Miata katus, mis tähendas, et neiule, kelle Kristjan talvisele (subjektiivselt) romantilisele reisile kaasa oli võtnud, sadas vihm otse sülle. Kiire teibiparandus lahendas siiski probleemi efektiivselt. Esimene peatumispunkt oli Jyväskylä, kuhu jõudsime öömajale suuremate viperusteta.

Ühel korral õnnestus E34’l end ikkagi hange otsa sõita.

Järgmisel hommikul ootas meid ees enam kui 10-tunnine sõit Oulu poole. Öömajale pidime jõudma peaaegu Norra piiri äärde Leppäjärvisse. Jyväskyläst startides aga tundus, et teekond venib tunduvalt pikemaks ja vaevalisemaks, sest Miata kojamehed lõpetasid koostöö. Lõpplahendusena sai Kristjan abi Viitasaari remonditöökojast, kus parandati kojamehehoovastikku kiirelt metallikruviga.

Kõiki Nordkapi tippu ei lubata

Peagi peale seda algas lõpuks lumiste teedega talvevõlumaa. Leppäjärvis oli lund nii palju, et ma tõtt-öelda isegi ei mäleta, millal Eestis viimati sellist talve näha võis. Peale lühikesevõitu ööd startisime varahommikul Nordkapi poole, kuhu oli tarvis jõuda kell 11.

Nimelt ei saa Nordkapi tippu minna igaüks endale sobival ajal. Laviiniohust tulenevalt võib vabalt juhtuda, et tippu rahvast lihtsalt ei lastagi ja kui lastakse, siis minnakse kolonnidena. Meil vedas ilmaga – see oli tol nädalal ainus, mil ilm oli piisavalt hea, et inimesi tippu lubada. Niisiis kulgesime viimased ca 15 km Norkapi tippu koos teiste huvilistega saha taga kolonnis.

Tõsi, vaade oli seda kõike väärt. Nordkapi vaade oli kena punkt Norra fjordide vahel kulgenud teedele, mis polaaröö vähese valguse käes muinasjutulised välja nägid. Droonikaadreid peab oma silmaga vaatama videost.

Ja peale seda alustasimegi reisi koju tagasi. Et reis oli senimaani kulgenud suuremate viperusteta, otsustasime leida mõne jääraja, kus saaks lisaks maalilisele vaatele veidi erksamaid mälestusi. Selgus aga, et me ei olnud ainsad, kes tol päeval jääraja mõnusid nautida oleks tahtnud.

Vähese valge aja tõttu jäigi järvesõit tegemata, sest pimedaks läks enne, kui me oma plaanidega ühele poole jõudsime. Siit ka soovitus – planeerida sääraseid tegevusi pisut ette ja teha kodutöö eelnevalt ära.

Liiga hästi ettevalmistatud autod

Ööbisime Rovaniemi ligiduses ning järgmisel hommikul startisime juba pikemale sõidule Helsingi poole, kust läks tagasi praam Tallinnasse. Tuleb tõdeda, et pingelisi momente reisil rohkem ette ei tulnudki ning kõige drastilisemaks vahesündmuseks jäid Kristjani kojameeste viperused.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ühest küljest oleme positiivselt üllatunud, et meie autod nõnda hästi hakkama said, ent teisest küljest mõistsime ka, et reis oli piisavalt pikalt ette planeeritud ning kõik autoomanikud olid oma autode seisukorraga piisavalt hästi kursis, et likvideerida ohtlikumad vead.

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.