Tegin automaadi load

Läksin autokooli ja ütlesin, et mina nüüd teeksin õppesõitu automaatkastiga autoga ja nii ongi. Sõiduõpetaja veidi turtsus ja teatas mulle esimeses sõidutunnis, et tema meelest võin ma veel ümber mõelda ja sarnaselt arstile leiab ta, et ma saan manuaaliga sõidetud küll.

Aga mina ei tahtnud. Hiljem poetas ta paar korda moka otsast, et “automaat on ikka hea asi” ja “noortel lõpeb eksam sageli juba sellega, et nad ei saa kohalt minema”.

Sellest kõigest on tänaseks möödas kõvasti rohkem kui kümme aastat. Selle aja jooksul on mul endal olnud kolm autot, neist kaks tagaveolised.

Lisaks olen ma sõitnud lugematu arvu erinevate heade ja ka päris halbade autodega Escalade’ist Mia Electricuni ja mikrobussist rotsterini. Nii huvi kui vajaduse pärast.

Mul ei ole kordagi tulnud ette olukorda, kus oleks olnud objektiivselt vajalik istuda manuaalkastiga auto rooli.

Abistav tehnoloogia muutub aina paremaks

Lisaks sellele olen näinud ma seda, kuidas on arenenud erinevad juhiabid – eriti süsteemid, mis keerukates olukordades autot stabiilsena proovivad hoida.

Veel umbes kümme aastat tagasi tähendas mõne justkui premium-brändi auto stabiilsuskontroll seda, et piltlikult öeldes enne libedaga kraavi sõitmist vilkus armatuurlaual hetkeks närviliselt tuluke ning midagi piiksus hüsteeriliselt.

Täna julgen öelda, et ka vilets stabiilsuskontroll käitub ootuspäraselt ja suudab juhti abistada viisil, millega juht ise ei oleks ühegi trikiga võimeline toime tulema. See kehtib muide ka päris mõistliku hinnaga autode kohta.

Ka on mulle täiesti tundmatu tarbetu käigukangigümnastika ummikus ja kohalt võttes, mis omal ajal noori kenasti eksamilt läbi kukutas.

Küll olen ma oma autojuhikarjääri jooksul olnud tunnistajaks arengule, et automaatkast on jõudnud massiliselt isegi odavautodele – mõistlikest autodest rääkimata.

Ainsad täna igapäevaselt manuaalkastiga opereerivad sõbrad ei räägi emakeelena eesti keelt ning kipuvad elama piirkonnas, kus kõrguste erinevus on märgatav ja seetõttu mootoriga pidurdamine on olnud justkui objektiivselt vajalik. Samas ka nende hulgas on märgata trendi, et väga enam ei viitsita.

Algaja autojuht kui meie aja kangelane

Jah, võib-olla on algaja autojuht tõesti “meie aja kangelane”, kui ta alajuhitava ja raske ninaga esiveolise manuaalkastiga eluka keset talve ära taltsutab. Roolivõim tuleks tal muidugi ka käest ära võtta.

Jah, võib-olla saab ta tõesti hiljem paremini mõne mõistlikuma autoga hakkama. Samas ma usun, et liiklus on üldiselt turvalisem, kui algaja tegeleb linnas liiklemise, mitte auto taltsutamisega.

Ma isiklikult sooviks sellistest eksperimentidest olla nii jalakäija, ratturi kui ka autojuhina igaks-juhuks võimalikult kaugel. Ei, ma ei ütle, et läbi raskuste ei peaks õppima – vastupidi – aga kas mitte poleks mõistlikum seda teha koos sõiduõpetajaga ja mitte päris kesklinnas ja tipptunnil?

Kuivkäimla oli ka kunagi standard – täna on tegemist piiratud konteksti eksootikaga. Algaja jaoks võiksid ekstreemsused nagu esiveolise manuaalkastiga eluka lumes taltsutamine toimuda samuti natuke turvalisemas keskkonnas kui tipptunnil linnatänavatel.

Mis puudutab aga argumenti, et ühel hetkel on äkki kõik abid katki – no Jumal küll, keegi ei käsi ju osta autot, mis on Made In…