Peeter Koppel: Kes peaks kulutama 50 000 eurot Kia peale?

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Fotod: Tarmo Tähepõld

Kui mulle tehti ettepanek aeg-ajalt Geeniusesse autodest kirjutada ning mõnega isegi sõita, ütlesin ma kohe, et igavate autode puhul pole mõtet minuga arvestada.

Ka ei vaeva mind siin samas Geeniuses kaaskolumnisti poolt välja käidud kohalikke autoajakirjanikke väidetavalt vaevav probleem, et Eesti on väike, kõigiga tuleb hästi läbi saada – ning seetõttu pole lootustki, et valdav enamus autode ülevaadetest poleks arusaadavatel põhjustel väga püüdlikult viisakad.

Soomlastel on selliste olukordade puhuks imeline väljend – tasapaksu. Kui mulle ka enam vallatute tekstide pärast autosid proovida ei anta, sõidan rattaga, mängin kitarri ja olen ikka rõõmus.

Kui nüüd eelkirjeldatut arvestada, siis peaks automark „Kia“ viitama kohe kahele asjaolule. Esiteks, et ma olen oma põhimõtetest vältida igavaid autosid taandunud ning teiseks, et nüüd tuleb tuld ja tõrva, mille tagajärg on ilmselt rohkem aega jalgrattale ja kitarrile.

Puitsisu tähendas puidumustrilist kleebist

Aga alustame hoopis kaugemalt. Esimene kokkupuude automargiga Kia oli varsti paarkümmend aastat tagasi, kui mu toonasel ülemusel oli selle margi esimene suurem sedaan – Kia Clarus.

Tegemist oli vaatamata oma suhteliselt odavale hinnale millegi päris jubedaga, mis kolises, mürises ja nagises, kuid võttis selle eest ka palju bensiini. Omaette väärtus oli ka „puitsisu,“ mis tähendas seda, et plastpindadele oli aplikeeritud puidumustriline kleebis, millel paistis olevat ikkagi toona üpriski uues autos olevat hiiglaslik kiusatus esimesel võimalusel maha rulluda.

Kia Stingeri disainielemendid on valdavalt sellest materjalist, mis nad välja paistavad.

Clarusest 10 aastat vanemad „sakslased“ olid paremad autod ning nägid paremad välja. Keegi julges küll öelda, et ka „jaapanlased“ olid „alguses“ päris kohutavad ning tulevikus võib Kia olla täitsa tegija – vähemalt võrreldes „jaapanlastega.“

Lisaks Clarusele meenub mulle praeguses kontekstis ka esimene kokkupuude esimese põlvkonna Lexus IS-iga. Kui nende LS oli ilmselge katse teha ise S-klassi, siis IS ei olnud mitte midagi muud, kui täiesti talutavalt õnnestunud katse kopeerida 3-seeria BMW parimaid omadusi.

Stingeril on seos BMW M-divisjoniga

Siit jõuamegi kaasaega. Kia Stinger. Poolsada tuhat eurot maksev rahvaspordirakett. Stinger ei ole midagi muud, kui korealaste esimene katse teha o-m-a BMW – võimsa mootoriga nelikveoline (!!!), mille roolis istuda on lust ja rõõm. Selleks on nad kasutanud saksa insenere ja meelitanud üle isegi ühe onu BMW M-nimelisest tütarettevõttest.

See fakt peaks olema nüüd see, mis autohuvilistel selja piirkonnas huvitavaid judinaid tekitab. Õigustatult. Stinger on auto, millega on hea sõita. Kohe päriselt ja ilma igasuguste „agadeta.“ Puudusi oli sisuliselt ainult kolm ning kõik need kipuvad olema pigem detailide kallal norimine.

Esiteks rehvimüra – kui raadio ei mängi, siis lamellrehvide urin tungib vähemalt märja asfaldi puhul salongi määral, mille puhul saab aru, et kuskilt on pidanud ka kokku hoidma. Ei maksa unustada, et sarnaste tehniliste andmetega konkurentidel on hinda ka piisavalt rohkem, et heliisolatsiooni panustada.

Ilmselt sarnastel põhjustel saab salongis viriseda ka plastiku kallal, kuigi enim silma alla jäävates piirkondades on kasutatud materjal siiski suhteliselt viisakas. „Hõbepaberiga“ kaetud nupud ja mõned pinnad jätavad samuti sellise mulje, et jah, me saame aru, mida te proovisite teha, kuid…no pole päris see.

Kes peaks kulutama 50 000 eurot Kia peale?

Multimeediasüsteem „sööb“ nii Android Autot kui Apple Carplay’d ning seega ei pea vihast sisisema, nagu mõne muu margi puhul, mille puhul siiani arvatakse, et hügieenifaktorid võiksid maksta sadu eruosid.

Salong on tegelikult täiesti okei, must lagi pole kuidagi juhanliivilikult sünge, tagumisest aknast küll peegli abil eriti välja ei näe, kuid see pole ei esimene ega viimane natuke ägedam sõiduriist, mille puhul tahavaatepeegel on peamiselt selleks, et vaadata ega lapsed tagaistmel pahandust ei tee.

Seega ei mingit tuld ja tõrva Kia aadressil. See auto on päriselt hea. Üles jääb siiski probleem, miks ma peaks poolsada tuhat kulutama Kia peale?

Jah, ma tean, et on olemas hulk inimesi, kes ostavad põhimõtteliselt ainult uusi autosid, kuid minu jaoks isiklikult ajavad suu vett jooksma sama raha eest saadavad kehtiva garantiiga umbes aastakese vanad „sakslased.“ Seda enam, et bränd on kõvem ning viimistlusaste parem.

Kial on potentsiaali vägagi palju

Aga eelnev ei tähenda muidugi seda, et Kia poleks hakkama saanud suurepärase autoga. Maailmas (ja ka Euroopas) on piisavalt automarke, millel ei ole kunagi olnud midagi võrreldavat ette näidata. Vähemalt mitte sellist, mida päriselt ka osta saaks.

Sellepärast ma ei imestagi, kui näiteks Stingeri kolmas põlvkond on juba piisavalt hea, ilus ja mõistliku hinnaga, et „sakslasi“ palju korralikumalt ehmatada. Lisaks – kui vaadata seda, kuidas Kia arenenud on, siis 20 aasta pärast võivad „hiinlased“ juba ka väga häid autosid teha… Aga õigus – siis sõidavad autod juba ise ning igasugu vanamehi oma bensuõgarditega liiklusesse ei lasta. Õnneks jalgrattaga sõita ja kitarri mängida võib ikka. Vähemalt ma loodan, et võib.

Kia Stinger

Mootor: 3342 cm3, V6, bensiin
Võimsus: 370 hj
Pöördemoment: 510 Nm
Kiirendus: 0-100 km/h 4,9 sek
Tippkiirus: 270 km/h
Kütus / CO2: 10,6 l/100 km/h / 244 g/km
Kaal: 1834 kg

Märksõnad: , , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.