On ka positiivseid näiteid

Teisena võib-olla meenub, et Ford omas ühel hetkel nii Jaguari, Volvot kui Aston-Martinit. Sellest vallatusest on mälestused vast positiivsemad, sest kuigi tagaveoline (!) punnsilm-Mondeo, mille kohta S-Type öeldi, sobis ikka pigem pikantsele maitsele, siis teatud korra suutis Ford ikkagi majja lüüa ning Fordi-ajastu Jaguar XJ puhul näiteks ei pidanudki kohe kahte autot ostma ja mingi mehhaanikuga sõbrunema, kes igale pikemale sõidule kaasa tulema pidi.

Tänaseks on ka see perekond laiali. Ometi on käesolev kevad toonud ridamisi uudiseid ja spekulatsioone planeeritavatest ühinemistest või väga lähedasest koostööst, mis võib päädida “leibade ühte kappi panemisega”. Milles on asi? Kas tõesti on asi kevadpäikeses?

Pigem siiski mitte. Asi on tükk maad proosalisem. Nimelt on autotootjatel vaja ellu jääda ilmselt ühes autotööstuse ajaloo olulisimas muutuses. Muutusi on tegelikult isegi kaks.

Esiteks on aru saadud, et (osaliselt) elektrile üle minek nõuab päris mastaapseid investeeringuid ning neid oleks kuidagi vaja jagada.

Teiseks peab samaaegselt mõtlema ka sellele, kuidas autod kõige viisakamalt ja ohutumalt iseseisvalt sõitma panna. Ka siin on asi rahas ehk vajalike investeeringute mahus.

Autotööstus on äärmiselt konkurentsitihe ning kapitalimahukas tööstusharu. Lisame siia veel suure sõltuvuse majandustsüklitest ning mastaabi taga ajamine tundub üpris loogilisena. Ilmselgelt on nii mõnelegi tööstusharu juhile hirm naha vahele pugenud.

Kui miski on ripakil…

Mõnede tegijate õnneks on olnud üht-teist ripakil, millega mastaapi kasvatada. Ilmselt teavad kõik, et General Motorsi (GM) tervis pole viimastel aastatel olnud kõige parem. Kümme aastat tagasi oli vaja ettevõte reorganiseerida. Olgem ausad – seis oli päris nigel.

Lisaks restruktureerimisele tõmmati kokku kohalikku brändiportfelli ning ajalukku jäid mitmed vanad-head GMi brändid. Mingis mõttes jäi ripakile GM-i siinse kontinendi suurim vallatus ehk Opel. Viimasel ajal oma reputatsiooni märkimisväärselt parandanud Opel sattus Groupe PSA ehk prantslaste (Peugeot ja Citroën) käpa alla.

Ka varem mainitud Chrysler on nüüd osa üpriski kummalisest kooslusest, mille lühend on FCA. See tähendab Fiat Chrysler Automobiles. Jah, lugesite õigesti. Ka Chrysler’i nina oli omadega vee all ning seetõttu Fiat selle kätte saigi.

FCA-ga hoiab teatud suhteid soojana ka Renault SA. Ka seal on olnud just käesoleval kevadel päris tõsiseid jutte ühinemisest. Esialgu on Renault SA plaan aga ära leppida Nissaniga, millega ajalooliselt on vähemalt leigemapoolsed suhted olemas olnud.

Kui valitsuse käsi on mängus, siis on pahandused kerged tulema

Prantslaste ja itaallaste vahel lendas vahepeal kenasti (positiivseid) sädemeid, kui FCA ja Renault SA kevad väikese flirdiga tähistada otsustasid. Paraku on Renault SA puhul üheks läbirääkimist osapooleks ka Prantsusmaa valitsus ning teatavasti on sellisel juhul alati pahandused kerged tulema, kui valitsuse käsi mängus.

Lisaks näib, et ambitsiooni on nendes võimalikes ühinemistes rohkem kui visiooni. Prantslaste-itaallaste-jaapanlaste ladus koostöö tundub kuidagi väga optimistliku stsenaariumina. Lisaks, nagu alguses mainitud sai, pole autotööstuse ühinemiste- ülevõtmiste ajalooline kogemus just kõige parem.

See ei takista samas aga spekuleerimast selle üle, et varsti sõidavad meist enamik ühel või teisel moel Volkswageniga, sest ka VW ja FSA leibade ühte kappi panemisest on räägitud.

Igatahes saavad lähiaastad selles osas olema põnevad, sest nagu juba mainitud – mitmed tegijad on hädas ning mitmed tegijad saavad aru, et nad ei pruugi üksi kuigi kaugele sõita.