Uudis

Reportaaž: Käisime salajastel autokogunemistel ja kiirendusvõistlustel ning meil on selle kohta arvamus

Tühi teelõik annab vastuse, kas Volvo või Lada.

Neljapäeva õhtul saan sõnumi, et “õhtul on Piibel kiirendus”. Ilm on külm, pime ja vastik, aga valida ei ole, tuleb minna, sest kuskil väga sügaval minu sees peidab end üks bad-ass tegelane, kes öö varjus teeb asju, mida puritaanlik ühiskond heaks ei kiida. Aga ta peidab end väga, väga sügaval ja väljas eriti ei käi.

Sõitma ma muidugi ei plaani minna ja seda kahel põhjusel. Esiteks on mul ülearenenud alalhoiuinstinkt ja teiseks needus, mis seaduslikkuse piiril balansseerivate tegevuste tegemisel lõppeb minu puhul alati vahelejäämisega. Empiiriliselt tõestatud.

Lisaks pakuks mu isiklik sõiduauto ja tema mõlemad kilovatid kiirendusrajal kõigile kindlasti rohkelt huumorit, aga see on ka ainuke emotsioon. Seega kauplen end ühe auto tagaistmele kaasasõitjaks.

Mis saab edasi, sellest natuke hiljem.

Kiirendus, neljapäevak ja Cars&Coffee

Poolsalajasi autofännide kogunemisi toimub nii Tallinnas kui ka Tartus ja need ülaltoodud kolm sõna iseloomustavad nende olemust kõige paremini. Tegemist ei ole must-valge jaotusega ning üks võib üle minna teiseks, aga loo selguse huvides kasutame sellist jaotust.

Kiirendus ei vaja selgitust, neljapäevak on kogunemine, kus tõenäoliselt “põletatakse” ära nii mõnigi komplekt rehve, C&C on rahulikum ja sündmustevaesem kogunemine. Enamjaolt.

Cars&Coffee formaat oktoobrikuises Eesti sügises tähendab, et hobiautod on viimaseid päevi veel liikumas.

Neid kõiki ühendab suletud Facebooki gruppides leviv informatsioon toimumisaja ja asukoha kohta. Nagu igas grupis, on olemas administraatorid, kes hoiavad gruppides korda, valivad ja eemaldavad liikmeid. Samas ei ole nemad tingimata korraldajad või konkreetse üritusega üldse seotud.

Olen nüüdseks osalenud vaatlejana kolmel erineval üritusel ning iga kord sealt hilja õhtul naastes on emotsioonid laes ning eelmainitud bad-ass lisab, et kuradi äge on, noh!

Püüan need tunded lahti kirjutada ja püüda selgitada, miks minu arust see kõik nii normaalne on.

Kiired küll, aga mitte vihased

Seda paralleeli on võimatu tõmbamata jätta, sest kõik on näinud filmi “Kiired ja vihased” vähemalt esimest osa, eks? Kuulge, see ei ole häbiasi, ei pea salgama, lahe film on. Sarnane põrandaalune kultuur on ka Eestis olemas.

Mitte see osa, kus liikuvatest rekkadest VHS-mängijad varastatakse, 16-käigulise manuaalkastiga tuuningautodega umbes 400 km/h läbi linna uhatakse või veerandmiili läbimiseks kaks minutit kulub. Pean silmas kogunemisi, tunnetust ja kogu subkultuuri.

Oma hobikat oleks mõttetu vuntsida, kui seda aeg-ajalt näitamas ei käi.

Need pole nelja lääpas BMW kogunemised Circle K parklas, vaid julgelt rohkem kui sajast autost koosnevad kokkusaamised, olenevalt ilmast ja korraldusest.

Kellegi autost lõhub jõhkra bassiga muusika, piilutakse kapoti alla, vaadatakse üksteise autosid ja õhk on rehvi- ja bensuvingust paks. Loomulikult ei ole kõik autod säravläikivad ja viimseni tuunitud.

Samamoodi ei toetu igale autole bikiinides näitsikud, sest esiteks on sügis ja teiseks pole see film, saage üle juba. Aga tunne on sama.

Muuseas – keegi ei tülitse, keegi ei joo. Esikohal on autod.

Tundsin end nagu snitch*

Neljapäevakul Tallinnas osalesin suvel täiesti juhuslikult. Ühe testiautode fotosessiooni lõpus Ülemiste City’s selgus, et lähedal asuval tööstushoonete vahelisel asfaldiplatsil on just kogunemine peale hakkamas. Tarvis minna, sosistas bad-ass minus.

Haakisingi end vanadele kaladele sappa, endal kangesti selline kituka tunne sees. Ajakirjanik salaja poolillegaalsel üritusel. Raudselt on mentidega kambas, kuradi Brian Earl Spilner.

Tantsuetendused industriaalmaastikul

Nüüd kujutage endale ette stseeni nagu filmist, kus tänavatantsunoored hängivad ja igavlevad väiksemate kampadena näiteks mahajäetud lõbustuspargi atraktsioonide vahel. Kes näitab oma uusi tantsutosse, teisel on lõpp-kihvtid eriseeria Adidase dressid.

Mõnus lebotamine käib, pinget pole, keegi kellelegi vastu tatti anda ei taha.

Esineja sooritus oli kvaliteetne ja haarav. Publik kiidab heaks ja mõned hetked hiljem tuleb oma arvamust avaldama ka politsei.

Ühtäkki irdub mõnest seltskonnast keegi, läheb platsi keskele ja esitab oma uue kava, näiteks breiktantsu. Vehib ja hüpleb. Kui hästi, siis plaksutatakse, kui kehvasti, siis tögatakse sõbralikult. Mõni bravuurikam isegi liitub, mis amatööri võib teha ärevaks, sest ruumi on vähe ja kokku põrgata ei tahaks.

Asendage nüüd tantsijad autodega. Platsi keskele ilmuvad suvalisel hetkel autod, kes sooritavad driftikava. Mõni põletab niisama kohapeal rehvi, teine joonistab hoogsaid poognaid ümber laternaposti. Mõni kukub haledalt läbi ja rehv jookseb veljelt maha juba esimesel pöördel. Igal juhul, rahvas on rahul.

Saabub politsei …

Eriti nunnu on kõige selle juures autorahva ja politsei sõbralik olukorra tajumine ning võiks isegi öelda mängu ilu austamine. Las ma kirjeldan teile.

Sooritamisel on vägagi kvaliteetne driftikava, laternapostist möödutakse vaid sentimeetrite kauguselt, on tossu, on vilinat. Puhas sooritus aga ühe veaga – kava ei õnnestunud enne politsei nurga tagant ilmumist lõpetada. Viimased poognad registreeriti korrakaitsjate poolt ära ning selle õhtu sihtmärk oli olemas.

Rahulikult sõideti “esineja” juurde ning hakati tema autot uurima. Ilmselt esitati küsimusi ülevaatuse, võib olla ka tulekustuti või rehvide seisukorra kohta. Ma kahjuks ei kuulnud, aga näha oli, et otseselt närvis polnud ükski osapooltest. Tavaline neljapäev.

Aga oodake, asi läheb paremaks

Samal hetkel saabub üritusele uus tantsija, kes ilmselgelt ei ole vaikselt siseneja. Jalaga uks lahti, nip-up ja windmill ilma mingi tseremooniata introks ja siis kogu ülejäänud kava.

Tulles aga platsile hoonete vahelt ja teiselt poolt, ei märka vaene mees autode vahel parkivat politseisõidukit, vaid hakkab kohe hoolsalt poognaid joonistama. Mõni sõbralikum pealtvaataja üritab käemärkidega selgeks teha, et veidike vale hetk. Aga kes on driftinud, teab, et seal eriti silmsidet publikuga hoida ei ole võimalik.

Kõike seda vaatavad pealt kolm muigavat politseinikku. Siis jõuab kohale ka esinejale, et see sinine-valge, mis kuskil silmapõhjas kumab on täpselt see, mida ta ei tahaks näha. Mida teha?

Eks siis tuleb skeenelt lahkuda. Võib olla veidike kiiremini, kui muidu kombeks. Politseinikud hüppavad autosse ja lähevad talle ilmselt hea esinemise eest diplomit viima. Juhul kui tööstushoonete rägastikus õnnestub teda leida.

Aga mis sellest kiirendusest sai?

Kohe jõuame selleni, aga enne veel Cars&Coffee. See üle maailma levinud formaat tähendabki lihtsalt autosõprade kogunemist.

Sageli pigem kallima otsa sportautode puhkepäeva pärastlõunast kokkusaamist. Aga samas ei ole see mingi kaubamärk, millel on konkreetsed nõudmised.

Ühe kandi omad hoiavad ikka kokku. Veoautod ilmselt ei ole üritusel osalejad, aga mine tea, kõik võivad tulla.

Natuke nagu neljapäevak, aga pigem ilma driftimiseta. Käisin ühte ka vaatamas.

Kolmapäeva õhtul Lasnamäe Bauhofi parklas kogunenud ligi saja sõiduki hulgas oli täiesti tavalisi igapäevaliikureid, noorklassikuid, tuuningut kui ka kalleid tänapäevaseid tänavarakette.

Imeline kaos

Aeti juttu ja vaadati autosid kuniks mingi minule nähtamatu korralduse peale kõik äkki liikuma hakkasid. Sain aru, et kojuminek see nüüd küll ei ole.

Haakisin sappa ning rongkäik suundus Tallinna lähistel asuvasse tööstuspiirkonda, kus oli pikk ja sirge teelõik. Autod pargiti ilma ühegi helkurvestis turvafirma vuntsi abita ülikiirelt tee äärde täpselt nagu eelpool mainitud filmis ja siis hakkas pihta …

Kaos. Organiseeritud ja imeline kaos. Hetkega tekkis järjekord autode paaridest, aega ei võetud, mingeid klasse või reegleid ka mitte. Joonele, silmside stardikohtunikuga ja läks! Kaks paari tagatulesid pimedusse kadumas …

Reaktsioon, kiirendus, võistlusmoment, pidurdus. Eesmärgiks ei ole lõppkiirus või mõtteline finišijoon. Eesmärgiks lõbu, nauding ja see tunne, miks meile meeldivad kiired autod. Uus paariline ja uuesti järjekorda.

LADA vs BMW, Porsche vs tuunitud Sierra, E30 vs E91 – ükski auto pole vale.

Nad on ju ohtlikud huligaanid?

Lõhkame uudispommi – nad ei ole, vähemalt mitte nendes formaatides.

Kõik korrad, kui mina osalesin kogunemisel, driftil ja/või kiirendamisel, ei seatud hetkekski ohtu kõrvaliste inimeste elu või vara.

Kiirendama ei minda asulasse või teele, kus liiguvad mitteosalejad. Kellegi hoolega kujundatud lillepeenardesse ei driftita ning isegi müra pärast ei pea muretsema, keskööseks on tavaliselt kõik läbi.

Kõik tahavad olla stardile võimalikult lähedal.

Pealtvaataja turvalisus on pealtvaataja enda asi ning on näha, et eneseregulatsioon toimib. Keegi ei seisa raja ääres seal, kus autodel on juba arvestatav kiirus. Vajadusel hoitakse eemale ja üldiselt keegi käehoidmist ja kilest piirdelinti ei vaja.

Hobid ongi olemuselt mõttetud

Tundub tobe ja mõttetu tegevus? Teate, mis veel on mõttetu ja tobe. Näiteks see, kui kaks meest võtavad end trussikute väele ja siis tuhandete silmapaaride all üksteist peksma hakkavad. Suhteliselt väheproduktiivne on ka veinimaitsmine, lilleseade ja koorilaul, ometigi vägagi respektaablid tegevused.

Elu liiga tõsiselt võttes on mõttetu iga hobi ja meelelahutus. Õnneks inimene ei ole lõputult pragmaatiline ja igav ning neljapäeviti sõpradega bridžiõhtule kogunemine on täpselt sama normaalne kui teiste autofännidega kummipõletamine.

Kõik on tulnud kohale vabatahtlikult

Lõppude lõpuks, auto käsitlemist, piiride tundmaõppimist ja sõidukunsti üldiselt võiks ju hoopis turvalisuse suurendamiseks pidada. Kõik on tulnud autokogunemisele vabatahtlikult ja riske arvesse võttes ning kui kellelgi läheb “näpust ära”, siis ma tahaks loota, et tekitatud kahju hüvitamises jõutakse kokkuleppele. Mäng on mäng, reeglid on kõigile tuttavad.

Samas ei ole ka midagi ette heita politseile. Nemad peavad oma tööd tegema ja kuniks pole sellele subkultuurile oma “treeningsaali” leitud, siis mäng jätkub ja ehk on osa kogu lõbustki.

Veel üks oluline infokild on see, et “põletamiseks” kasutatakse valdavalt vanu, äraviskamiseks mõeldud rehve, seega ei mingit raiskamist!

Midagi rääkimata ei jätnud?

Oot, aga see Piibe kiirendus, mis sellest sai? Häh, mängu ilu – ega te ei arvanud, et päriselt räägin välja kus ja mis toimub. Need on ikkagi SALAJASED üritused. Ma miksisin kõik oma käigud üheks kirjelduseks. Selline on mäng.

*snitch – koputaja, kitukas

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.