Veidi endalegi ootamatult kasvas mõne aasta eest Autolehele kirjutatud artiklist kõikjal vedelevate autoromude kohta mulle omamoodi hobi. Fotograafina kannan kaameraid-objektiive kaasas peaaegu alati ning osalt ka tänu sellele olen nüüdseks muutunud lisaks põhitööle autoromupiltnikuks, kes tihti liigub sihtkohta mööda väiksemaid teid-tänavaid ning piilub sealjuures ikka ka mõne lauda taha või nõukaaegse kolhoositöökoja hoovi.

Mind on autode puhul võimsusest-kiirusest alati palju rohkem huvitanud disain ning seetõttu pole eriline ime, et viimastel aastatel otsib silm aina sagedamini pilti, kus hüljatud auto on orgaaniliselt kokku kasvamas loodusega. Omamoodi rohepööre ju seegi …

Inimeste fantaasia autoprügi ladustamisel on osutunud piirituks. Vahel tundub, et autost on astutud välja täiesti suvalises kohas. Ja sinna see jäi. Aastakümneiks. Looduslikud vormid kasvavad seejärel ise auto peale, kõrvale, sellest läbi. Mu jaoks on hea päev siis, kui leian raudruuna, mille salongis vohavad nõgesed või läbi roosteaukude sirgub noor kask.