Uudis

Ronald Liive: Nende kahe vahejuhtumi tõttu olen politseisse usku kaotamas

Kaader kõnest häirekeskusesse. Foto: Youtube

Olen kogu oma elu politseid väga kõrgelt hinnanud, pean politseinikest lugu ning leian, et suurem enamus politsei- ja piirivalveameti töötajatest on oma ametikohtadel suurema kutsumuse tõttu, mitte lihtsalt seetõttu, et saaks raha teenida.

Minu austust politseinike vastu tõstis 2017. aastal politseijuht Elmar Vaher, kes rääkis mulle intervjuu käigus palju väga põnevat. Lisaks on viimastel aastatel minu tutvusringkonda lisandunud inimesi, kes teenivad leiba politseinikena. Nende töö on raske, aga meile kõigile väga vajalik.

Kahjuks toimusid tänavu kevadel kaks väga kahetsusväärset juhtumit, mis on mõjutanud minu üldist arvamust ja usku politseisse. Helistasin kahel korral häirekeskusesse, mil informeerisin neid kahtlase sõidustiiliga kaasliiklejast. Mõlemal juhul ei teinud politseinikud minult saadud infoga mitte midagi.

Kihutav koolibuss

Elan Kuressaares, kuid töö tõttu satun üsna tihti Tallinna, mis tähendab, et kulutan auto rehve mööda Kuressaare-Kuivastu-Virtsu-Risti maanteed kuni pealinnani välja. Päris mitmel korral on need sõidud jäänud varahommikusse.

Ühel sellistest päevadest, 16. aprillil kui täpne olla, olin kella 7 paiku hommikul pandud olukorda, kus pidin häirekeskusesse helistama.

Põhjuse andis ühe väikebussi juht, millele olid peale kleebitud koolibussi tunnused.

Jälgin maanteel kehtivat piirkiirust ning sõidan püsikiirusehoidjaga, mis tähendab, et minu auto kiirus on alati ühtlane. Tundub, et sel päeval sõitsin ma 90 km/h alas siiski liiga aeglaselt, kuna ühel hetkel tuli minu selja taha väikebuss, mis oli juba järjestikku autodest möödasõite teinud. Möödasõidu tegi ta minustki. Kas bussis ka antud hetkel lapsi oli, ei oska ma öelda.

Buss jätkas sõitu sellisel kiirusel, et kadus minu nägemisväljast päris kiirelt ära. Hindasin ta kiiruseks vähemalt 110 km/h. Ma tuletan meelde, et tegu ei olnud Pärnu, Narva või mõne muu maanteega, kus on teatud perioodidel kehtestatud 110km/h piirkiirus.

Edastasin häirekeskusele bussi numbri ning kirjelduse juhtunust. Hiljem sattusin Twitteris suhtlema PPA põhja prefektuuri korrakaitsebüroojuhi Valdo Põderiga, kelle sõnul sai info patrullidele edastatud, kuid kuna lähim patrull asus tol hetkel Haapsalus, siis ei saadud minu kõnele reageerida.

Olgu, see on veel arusaadav, aga veidi pahur olin ikkagi. Politsei oleks võinud ju antud bussi omanikuga suhelda ja öelda, et kaasliikleja helistas ja kurtis kihutamise üle.

Ujuv autojuht

Veelgi kurvem olukord oli 13. juunil, kui taaskord oli asja Tallinna. Veel enne Kuressaarest väljumist leidsin end tumeda Ford Rangeri tagant. Sain päris kiirelt aru, et midagi on valesti.

Kaasliikleja ujus tee ühest servast teise. Kell 6:19 helistasin häirekeskusesse ning edastasin kogu info, auto numbri, margi, meie asukoha, kiiruse, enda nime, enda auto tunnused ning lisasin veel, et minu autos on pardakaamera, mis salvestab teel toimuvat.

Mõne minuti pärast sõitsime mõlemad mööda tee ääres olnud patrullist, mis kas mõõtis kiirust või rahustas liiklust. Kuna ma ei näinud, et patrull oleks reageerinud, siis helistasin häirekeskusesse uuesti. Kirjeldasin juhtunut uuesti ning lisasin, et sõitsime just patrullist mööda. Küsisin häirekeskusest, kuidas pean käituma kui patrull tuleb kaasliiklejat peatama, kas jätkan sõitu või jään ka seisma.

Mulle kinnitati, et pean sõitu jätkama. Kuna Waze’i järgi pidin Kuivastu sadamasse jõudma umbes 15-20 minutit enne praami väljumist, siis otsustasin, et jätkan sõitu kahtlust äratanud auto taga. Tema kiirus varieerus Waze’i järgi 80-95 km/h.

Sõitsime niimoodi Kuivastuni välja ilma, et ükski patrull oleks tulnud mind või teda peatama. Olin pettunud. Eelmisel nädalal hakkasin mõtlema, et ma ju peaksin saama politseist infot, miks minu telefonikõne järgselt ei tehtud midagi. Politseist saadud vastus tekitas suurema pettumuse.

Kell 6:19 tehtud kõne kestis 2 minutit ja 51 sekundit ning info kõne sisust märgiti andmebaasi kell 6:23:56. Info toimunust edastati patrullile kell 6:26. Teise kõne häirekeskusesse tegin 6:24 ehk me jõudsime patrullist mööduda veel enne, kui patrull sai info häirekeskuses olevast politsei juhtimiskeskusest kätte.

Ma ei ole küll tuttav operatiivsõiduki väljaõppega, aga minu tagasihoidlik autojuhikogemus ütleb, et kui maanteel liigub auto 80-95 km/h kiirusel hõreda liiklusega ajal, siis oleks patrull meile operatiivsõitu tehes jõudnud paari minutiga järele.

Kahjuks nad seda ei teinud. Kuna helistades lisasin, et mul on autos pardakaamera, siis eeldasin, et ehk võetakse minuga hiljem ühendust, kuid seda ei tehtud. Juhtum läks veelgi kurvemaks seejärel, kui minu infopäringu peale vastanud ametniku kinnitusel on täpselt sama numbrimärgiga auto kohta häirekeskusesse analoogse sisuga kõnesid ka vähemalt ühel korral varem tehtud.

Sel päeval jäi patrullidel töö tegemata, kuid minule edastatud info kohaselt ei ole põhjus patrullautos olnud ametnikes, vaid pigem politsei juhtimiskeskuses, mis märkis minu kõnes olnud sisu andmebaasi infoteateks. Väga kurb.

Tore on küll see, et Kuressaare politseijaoskonna ametnik suhtles kahtlase sõidustiiliga sõitnud auto omanikuga, kes tunnistas, et ta ise oli roolis ning lubas edaspidiselt tähelepanelikumalt sõita. Samas jäävad vastuseta küsimused, kas kõnealuse auto juht oli tol päeval joobes või oli tal terviserike, mis piiras autoga sõitmist.

Hoolimata kahest negatiivest kogemusest kavatsen häirekeskust kahtlaste kaasliiklejate puhul ka tulevikus tülitada. Loodetavasti läheb järgmisel korral paremini.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.