“Kui neid kahte põhimõtete on järgitud, siis tuleb vaadata, kuidas kasutada võimalikult vähe andmeid oma eesmärgi saavutamiseks. Mida rohkem andmeid kasutatakse, seda suurem võimalus privaatsuse riiveks. See aga on vastuolus andmetöötluse põhimõtetega. Kindlasti tuleb järgida andmetöötluses samuti asjakohasuse põhimõtet, mis tähendab, et kogutavaid andmeid on tõepoolest eesmärgi saavutamiseks vaja,” ütles Palu.
GPSi asemel peaks kasutama mõnd teist lahendust
AKI õigusdirektori sõnul on inspektsiooni poolt ennatlik määrust kommenteerida kuna nendega ei ole konsulteeritud ning neil puudub ülevaade, mil moel GPS-d hakkaksid andmeid edastama.
Samas tõi Palu välja, et kui paigaldada GPS auto külge neljaks aastaks ja seda kavatsusega kontrollida, kas etteantud ajas sõidetakse läbi vajalik kilometraaž, siis ilmselgelt on see inimese jaoks liiga suure privaatsuse riivega.
“On tavapärane, et sõidukid käivad teatud intervalli tagant hoolduses, eriti uuemad sõidukid. Kui soov on kontrollida, kas sõiduk viibis teatud aja Eesti territooriumil, siis ei ole vajadust edastada täpseid koordinaate, vaid esitada need piisava “asukoha täpsusveaga”, et vähendada privaatsuse riivet. See kõik eeldab, et kasutatavad GPS-seadmed on vastavalt kalibreeritud,” ütles Palu.
Kookmaa leiab, et kui riigi soov on koguda läbitud kilomeetrite arvu on ilmselt võimalik välja töötada või võtta kasutusele juba olemasolevaid muid lahendusi, millega ei kaasne isiku asukoha jälgimine.
“Eelistada tuleb selliseid lahendusi. Ettevaatlik tuleb olla ka sellega, et GPS-ga on vähemalt teoreetiliselt võimalik koguda eriliiki isikuandmeid. Näiteks, kui on näha, et isik sõidab kord kuus psühhiaatriakliinikusse. Samuti, GPS seadmega kogutud isikuandmeid ei tohi hiljem kasutada eesmärkidel, mis on andmete õiguspärase kasutamisega vastuolus,” tõi advokaat välja.