Minu talenti on märgatud! Nagu nii mõnegi modelli või kuulsa Hollywoodi näiteja karjäär on alguse saanud linnatänavalt või kohalikust baarist, liigun ka mina sisuliselt rahvaralli esimeselt katselt otse WRCsse. Lõuna Eesti teravamalt ringrajalt Langelt, otse Pärnumaale Audrusse. Rendikardist Hyundai i20 N tüüri.

Jõuame Audrusse, ilm on hea. Päike paistab. Vahetame viisakusi ja pakime ennast neljakesi (kaamerameesparx ka) Hyundaisse. Juhendaja näitab kohalikud uksed-aknad ja etiketi ära ning Rally Estonia eelsõidud võivad alata.

Umbes pärast nelja ringi oleme kõik teadmised maailmaklassiliseks ringrajasõiduks omandanud. Ühest profist on saanud kolm…

Starteegiliselt võis see olla idioodi otsus

Favoriit teeb aja ette. Tundub aegalne. Kes läheb teisena? Kuna julge hundi rind on rasvane, siis pakun välja ennast. Autosse istudes jõuab kohale, et strateegiliselt võis see olla idioodi otsus, sest samal ajal kui mina ringe sõidan, kommenteerivad kõik asjaosalised Kohvrile mida ma valesti teen. Mees omandab teadmisi kui IBM arvuti 1996. aastal Garry Kasparoviga malet mängides.

Silme ette kerkivad mälestused enda kardisõitja karjäärist (vähemalt viis korda kardiga sõitnud) ja kuidas päris tihti sai ka rajalt välja sõidetud ja spinne tehtud. Arvestades nüüd, et siin on kiirused kohati kordades suuremad, mitmetes kohtades betoonsein tervitamas ja pea 30 000 eurot maksev auto, mille tahaks Topautosse samas konditsioonis tagastada, siis on panused veidi kõrgemad.

Tuleb välja, et Audrul pesitsevad kamikaze-linnud. Sellised, kes keset teed timmivad ja viimasel hetkel ära lendavad. Seega oli suure loomaarmastajana mul pidev pinge peal ja ilmselt suurem kui lindudel endal. Kas süüdi on need segased linnud? Pigem ei…

Mis see N nupp teeb?

Viimased kaks ringi jäänud. Märkan, et olen sõitnud ilma N nuppu alla vajutamata! Džiisus. Nagu K.I.T.T. läheks hüppesse ilma Turbo Boosti vajutamata – ning ei suudaks seetõttu rekkadest üle hüpata, vaid põrutaks otse keskele furgooni.

Aga no päästame, mis päästa annab. Kütame N nupu sisse ja teeme kaks viimast ringi. Auto kiirendus muutub märgatavalt. Täiesti uus pill, uus reaalsus. Rehvid vilisevad kurvides, sest lähen sinna liiga kiiresti?! Keeruline keiss, nagu Tänak oleks järsku asfaldil kruusarehvi alla saanud. Segu tundub vale.

Mõtlen endamisi, et eks motospordis jäävad asjad tihti tehnika taha… ja ega see Kohver ka nüüd mingi suur sõidumees pole.

Meenutab Kohver:

Ajasõit on lihtne asi, kui seda õigesti teha. Hoia sirgetel peal, sõida kurvid otseks ja aim for the apex. Aga kogu oma lihtsuse juures on üks moment: vastupidiselt Gran Turismos sõitmisele, lööb päris maailmas ringrajal sõites välja alalhoidlikkuse refleks. Inimlik värk.

Kui Playstationi puldil läheb näpu vahelt, siis ei juhtu suurt midagi. Kaotad sekundeid ja kohti. Kui päris maailmas läheb näpu vahelt, saab haiget ja peab omavastutust maksma. Seega hoiad end tahes tahtmata alati tibake tagasi.

Ja siin tulevadki mängu munad. Kas su mehepungas tilpnevad kaks hernest või kerisekivid? Kuna su alalhoiuinstinkt ja mulgi koijuured löövad nii ehk naa välja, siis sõidad sa alati väiksema protsendiga kui rada või auto lubaks. Aga kui palju…

Kes on selle rakendi peremees?

I20 N iseenesest lubaks. Keskmise kutsika mõõtu Hyundai kraabib mööda asfalti küüsipidi edasi ning hoiab end kurvis küllalt hästi teel. Tagasirgel kasvab kutsikast täisjõus hurt. Haugub, paugub, huilgab. Külge maha ei pane, ära ei väsi. Ainult käpad saavad valu ja kuumenevad üle.

Aga nagu iga peniga, on ka selle jumbuga siin küsimus selles, kes on rakendi peremees. Kelle sõna maksab? Kas koer juhib meest või mees koera? Kelle vile peale pontu tantsu lööb, keda ta kuulab, keda ta usaldab. Mind või Lanceloti?

Kes pigistab sellest pitsust välja peenema? Saame kohe teada:

Loo autorite honorari tasus Terminal Oil.