Esiteks lihtsalt auto ostmine. “Sõiduk ostetakse täies ulatuses välja ehk finantseeritakse kogu summa ulatuses enda vahenditega. Selle pluss on see, et sõiduk kui põhivara (millel on teatud amortisatsioon) on ostja oma. Miinuseks on aga suur rahavoo vähenemine ühe korraga ja vajadus ise tegeleda sõiduki realisatsiooniga (ehk mahamüümisega – toim),” ütleb Valma.

Teine võimalus: liising. Teatavasti pakutakse Eestis liisinguks kasutus- ning  kapitalirenti, kus sõiduki omanikuks liisingut väljastav organisatsioon ning sõidukit kasutab vastutav kasutaja. “Tegu on nn raha laenamisega teatud protsendi eest ning olenevalt rendi tüübist, peaks sõiduki perioodi lõpus kas tagastama või teatud summa eest välja ostma. Lisaks liisingmakse  tasumisele, mis võib Euribori muutudes samuti muutuda, kuna suurem osa lepinguid Euribori põhised, lisandub hulk muid sõidukiga seotud kulusid, mida tavapäraselt ei ole võimalik fikseerida,” selgitab Valma. Need võivad olla sõiduki korralised hooldused, rehvide soetamine ning nende vahetus ja ladustamine, kindlustus, kulumaterjal ja teised kulud.

Kolmandaks: autolaen, mis sisuliselt on lihtsalt kõrgema intressimääraga raha laenamine,  kus tihti jääb soetatav vara laenuandja nimele.

Neljas võimalus on autorent, mida on Valma sõnul võimalik defineerida erinevalt. Tavapäraselt peetakse selle all silmas siiski lühirenti, mis kestab lühiajaliselt ning on kõrgema päevahinnaga.

Viiendana tuleb täisteenusrent. “See on pikaajaline fikseeritud maksega sõiduki rent, kus kõik sõidukiga seotud kulud peale kütusekulu on ühes makses. Täisteenusrendi all võib mõista täisteenusliisingut, sest antud teenused on suhteliselt sarnased. Sõnade mäng on tulnud “Full Service Leasing” otsetõlkest. Väike erinevus seisneb selles, et liising on seaduse mõistes finantstoode, rent aga puhtalt auto kasutamine raha eest,” selgitab Valma.

Mis pakuks alternatiivi liisingule?

“Liising on ja jääb lühemas perspektiivis Eesti turul kõige enim levinuks sõiduki kasutusele võtmise liigiks, aga muutus võib tulla noorte generatsioonis, kes ei soovi endale pikaajalist kohustust liisingu näol võtta ning liiguvad täisteenusrendi suunas,” usub Valma. See tähendab, et neil on vaja sõidukit kasutada, aga nad ei soovi ennast siduda kohustusega, millest ei ole võimalik lihtsalt loobuda.

“Samamoodi, nagu kasvab korterite üüriturg, kus soovitakse teatud üüri eest teatud elamispind, muutub ka sõiduki kasutamise kord.”

Täisteenusrendi puhul on kõik sõidukiga seotud kulud on fikseeritud, mis tähendab, et neid on hea eelarvestada, kindlus on ka hinnatõusu vastu. “Kõik hooldus-, kindlustuse- ja rehvidekulu, mida peab nelja või viie aasta pärast tasuma, on täna teada ning ühtegi lisakulu peale kütuse ei teki,” rõhutab Valma.

Erinevus on ka mugavuses, kuna sõidukit valides ei pea tegema suurt sissemakset ega lepingutasu, autot kasutades pakutakse asendusautot, ööpäevaringset autoabi, kindlustusjuhtumite käsitlemist arvete administreerimist jne.

Kui teenus on muidu palju plusse, siis võib tunduda ebamugav, et seda ei saa võtta lühemaks ajaks kui aasta. Valma põhjendab, et kuna firma pakub peamiselt uusi sõidukeid, siis nende tarneajad ulatuvad paarist nädalast 4-5 kuuni ja ootamise ajaks asendusautot. “Kui rendiperiood oleks näiteks kuus kuud, siis mõne pikema tarneajaga sõiduki puhul ei saagi “õiget” tellitud autot kasutada. Alla 12 kuu pikkuse perioodi puhul on mõistlik võtta lühirendi teenus, kus arvestatakse hindasid päevapõhiselt ning tuleb kliendile mõistlikum.”